Tiit Loim: Eesti kaardi kõnekad poliitvärvid

Tiit Loim Foto: Paul Poderat

Seekordsete riigikogu valimiste tulemusi võib pidada üpris huvitavateks. Omamoodi kõneka ja olukorda iseloomustava pildi maalib juba ringkondades võidukate erakondade värvide järgi toonitud Eesti kaart.

Reformierakonna võit oli küll ootuspärane, aga nende ja Kaja Kallase nii suur domineerimine siiski teataval määral üllatus. Kui heita pilk Eesti eri piirkondadele, siis peale Ida-Virumaa ja Lõuna-Eesti võidutses Reformierakond oma kollase värviga kõikjal kindlalt. Ida-Virumaal seevastu võitis ülekaalukalt Keskerakond, värvides kaardile ainsa rohelise laigu. Lõuna-Eesti paistab ainsana silma EKRE sinise värviga. Siin kogusid nad 26,5 protsenti häältest. Tõsi, Reformierakond ei jää 24 protsendiga kaugele maha. Teiste tulemus oli juba hulga madalam.

Vene valijaid seni enim kõnetanud Keskerakond tegi üle riigi küll varasemaga võrreldes kehva tulemuse, ent edu Ida-Virumaal on siiski loogiline. EKRE võitu Lõuna-Eestis võib ehk samuti lugeda mõnes mõttes ootuspäraseks, aga ajatud küsimused see siiski tõstatab.

EKRE võitu Lõuna-Eestis võib iseloomustada ehk lihtsa värske statistikaga. Keskmine brutokuupalk oli 2022. aastal Eestis 1685, Harjumaal 1834, Valgamaal samal ajal 1185 eurot.

Kuidas toimib tänapäeva demokraatia, on lihtsustatult lahti kirjutatud nii: nõudlus lihttöö järele väheneb, jõukus koondub enim oskustööliste kätte. Lihtsamateks töödeks tuuakse inimesi kehvemal järjel maadest jõukamatesse. Kaotajale poolele jääjad pöörduvad seejärel protektsionismi ja rahvusluse poole. Populistlikud parteid kasutavad seda edukalt ära.

Muidugi pole alati kõik nii mustvalge. Ent EKRE võitu Lõuna-Eestis võib läbi selle prisma iseloomustada ehk lihtsa värske statistikaga. Keskmine brutokuupalk oli 2022. aastal Eestis 1685, Harjumaal 1834, Valgamaal samal ajal 1185 eurot.

Miks see kõik just nii käib, on muidugi omamoodi müstika. Kehvemal järjel olijad ei vali vasakpoolseid erakondi, kes justkui nende eest seisma peaks. Selle asemel kipub hääl minema erakonnale, mis hiljuti paistis silma sellega, et ühe juhtfiguuri sõnul on Ukraina toetamisel piir ees. Samuti on korralikult raksu mindud kaitseväe juhatajaga, kes pidanud mitmesuguseid valeväiteid ümber lükkama.

Kokkuvõttes pole siiski viga. Üldiselt on parteid, sealhulgas Reformierakond, viimastel aastatel liikunud pigem tsentri poole ja äärmuslikud meeleolud peaksid koalitsioonis olema välistatud. Loodetavasti tähendab see sedagi, et vastutustundlikkus on suurelt jaolt poliitikas veel olemas.