Jaan Rapp: naiste koht on poliitikas

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Aasta oli 2013, kui ajalehele Valgamaalane andis intervjuu Keskerakonna poliitik, praegune eurovolinik Kadri Simson. Muu hulgas küsis ajakirjanik temalt, millal Eesti esimese naispeaministri saab. Simson vastas, et võib-olla juba enne järgmisi riigikogu valimisi ehk enne aastat 2015. Ta arvas sedagi, et meie esimene naispeaminister võiks tulla Reformierakonna ridadest: «Tõenäoliselt on see Kaja Kallas, kellel hea renomee,» pakkus Simson.

Eestis ei juhtu just sageli, et ühe erakonna esindaja teise partei liikme kohta sedavõrd kõva komplimendi teeb. Selles osas, millal Eesti naispeaministri saab, pani Simson mööda, aga tema isikuga mitte: Kallas sai valitsusjuhiks aastal 2021.

Tänapäeval on päris raske leida ametikohta, mille puhul mõttekas püstitada küsimus: millal saab sellesse ametisse mõni naine? Kindlasti pole see enam oluline küsimus ka Eesti poliitikas. Eriti nüüd, mil ametisolev peaminister Kaja Kallas kogus riigikogu valimistel rekordilised 31 816 häält.

Selles osas, millal Eesti naispeaministri saab, pani Simson mööda, aga tema isikuga mitte.

Tõsi, uues riigikogus on asi soolisest võrdõiguslikkusest kaugel: 101 valitud saadiku seas on esialgsetel andmetel 30 naist. Enim ehk 13 on neid reformierakondlaste ridades, aga kuna kokku pääses selle partei esindajaid parlamenti 13, pole see nii tähelepanuväärne kui see, et sotside üheksast saadikust neli on naised.

Taolised jõujooned on juba mõnda aega paigas olnud: eelmine kord pääses Reformierakonna 34 saadiku seas riigikokku 11 naist, sotside kümnest esindajast olid aga pooled naised. Konservatiivsed erakonnad aga paistavad silma tagasihoidliku naissaadikute hulgaga: kui eelmine kord oli Isamaa ainus naissoost esindaja Toompeal Viktoria Ladõnskaja-Kubits, siis nüüd Riina Solman. EKRE-l oli eelmises koosseisus kolm naissoost saadikut, äsjavalitus on neid kaks.

Samas ütlevad pea kõik Eesti poliitika tippu jõudnud naised, et nad ei arva, nagu peaks poliitikas naiste suurema esindatuse tagamiseks sookvoote rakendama. See hoiak jääb kõlama ka 2007. aastal ilmunud raamatus «Eesti vabariigi naisministrid», mis sisaldab intervjuusid kõigi tolleks ajaks ministritoolil olnud naistega.

Ilmselt panebki aeg siin kõik paika. Näiteks oli ka eelmises riigikogus naisi kolme võrra vähem kui praeguses.