Mariko Faster ja Evar Saar: mitu emakeelt hoiab keeletunde erksa
- Inimesel ei pea olema ainult üks emakeel.
- Võru keelest ollakse teadlikumad kui varem, aga seis pole siiski kiita.
- Eesti keelel läheb võru keelega võrreldes märksa paremini.
Maailmas on ühe emakeelega inimesi vähem kui neid, kes valdavad emakeelena mitut, tavaliselt kaht keelt. Enamasti on üks emakeel pärandunud, kohalikule hõimule kuulunud, talupoeglik, ja teine hariduse, riigivõimu, kaubanduse, avaliku elu keel.
Nii on olnud ka Eestis: talupojad rääkisid kohalikke keeli, mõisnikud saksa, harvem mõnda muud keelt. Tänapäeva Lõuna-Eestis toimib ametlikus suhtluses enamasti eesti keel, kuid veel pole täiesti kadunud ka võimalus võru keeles asju ajada.
Meie keelemaastik on kõvasti mitmekesistunud. Vabalt võib rääkida ka isakeelest, vanaema- või vanaisakeelest, kui nendel on mõni muu emakeel. Vanematel võib olla veel ka ühine keel, milles suhtlevad nemad ise, aga lastele õpetab kumbki oma emakeelt.
Kui inimene valdab võrdselt hästi mõlemat sünnist saati kuuldud keelt, kutsutakse seda kakskeelsuseks või ka mitmekeelsuseks. Kakskeelsel pole vahet, mis keeles suhelda, meediat tarbida, raamatuid lugeda. Kunagi seletas üks Lätis elanud võrukesest vanamemm, et «ma käänä keelele tõsõ otsa ja kõnõlõ läti kiilt».
Harilikult küll ei osata kõiki neid keeli võrdselt. See on loomulik, sest väga palju mõjutavad inimest ümbrus ja haridus. Lapsepõlve esimene keel võib olla uinunud olekus ja selle saab vajaduse tekkides «üles soojendada». Kakskeelsele inimesele tundub ka üleliigne küsimus, mis on tema emakeel.
Tänapäevased Võrumaa elanikud, vähemasti üle 40-aastased, on kindlasti eesti-võru kakskeelsed. Ainult võru keelt oskavaid võrukesi pole vast juba paar inimpõlve. Eesti-võru kakskeelsel inimesel pole vahet, kas ta suhtleb eesti või võru keeles. Kui aga ühes või teises keeles suheldes ei tunta ennast nii vabalt, ongi juba lünki märgata.
Meie pere igapäevasuhtlus käib nii tööl kui ka kodus võru keeles. Leidub teemasid, millest ei mõistagi eesti keeles vestelda, näiteks ei oskaks kumbki meist eriti hästi rääkida traditsioonilisest heinateost eesti keeles, sest puudub kogemus, mida peaks eesti keeles tarvitama sõnade ruga, kämm, vigel ning väljendite hainu palama ja hainu ajama asemel.
Tänapäevane keelemaastik on kõvasti mitmekesistunud. Vabalt võib rääkida ka isakeelest, vanaema- või vanaisakeelest, kui nendel on mõni muu emakeel.
Võru keel kuulub tugevalt ohustatud keelte hulka. On suur oht selle emakeelena edasi andmise katkemiseks. Kadumisoht on suurenenud tasapisi. Igas põlvkonnas on üha vähem lapsi, kes kuulevad võru keelt lähisuhtluse ringis ja kellel on lapsepõlves mõni inimene, kellega saaks harjuda selles keeles suhtlema. Ka pealtkuuldud võru keel on andnud aluse keel aktiveerida, näiteks täiskasvanute maailma sisenemisel, aga neidki võimalusi jääb järjest vähemaks.
Samal ajal on teadlikkus võru keele olemasolust arenenud. Viimasel rahvaloendusel tuli välja, et neid, kes ütlevad, et oskavad võru keelt (loenduse sõnastuses murret), on rohkem kui eelmisel rahvaloendusel kümme aastat varem. Et tegelikkuses on palju häid võru keele oskajaid vahepeal siit ilmast lahkunud ja noored loendatavad kindlasti nii hästi ei oska, näitab tulemus optimismi, eelkõige aga teadlikkuse tõusu: «Selline keel on olemas, minagi olen osa sellest keskkonnast ja pean oluliseks, et keel säiliks.»
Võru keele päriselt säilitamine on aga raske ülesanne. Selleks on vaja mõistmist, et tegu on keelega, mille grammatika eesti keelest erinev, hääldus täiskasvanuna raskesti õpitav ja väljendid teistsugused kui eesti keeles.
Keelepesa meetodil võru keelega kohanemine lasteaias, võru keele tunnid koolis, raamatud, dubleeritud animafilmid, võimalused võrukeelseks suhtluseks ja loominguks saaksid laste võru keele oskust toetada.
Toetamine hariduses kannab vilja, kui osal praegustest lastest tekib tahtmine noore täiskasvanuna vanemate inimeste võrukeelse kogukonnaga liituda. Kui kasvõi midagi on õpitud, ei ole barjäär võru keeles suhtlema hakkamise ees enam nii kõrge, pärast alustamist saab igaüks ise oma keelt täiuslikumaks arendada. Mitu noort täiskasvanut on kahetsenud, et koolis ei õpetatud neile piirkonna keelt.
Täiskasvanute võru keele identiteedi tugevdamiseks on vaja, et see keel oleks massi- ja sotsiaalmeedias: televisioonis, raadios, taskuhäälingus, TikTokis. Paberajakirjandust praegu ju natuke on (Uma Leht), aga tõelisele võru keele prestiiži tõusule aitaks kaasa veidigi võru keelt igapäevaselt televisioonis.
Selleks ei pea tegema külaelusaadet, efektiivsem on kümme minutit uudised ja kolm minutit ilmateadet – see ütleb kõigile, et võru keel on keel, see on väärtus ja tahame seda hoida. Kasvõi sealt, aga ka muidu võiks alguse saada võrukese otsus, et kui tulevad lapselapsed, siis kõnelen nende kuuldes ainult võru keelt, isegi kui proovimine ennast esialgu ähkima ja puhkima paneb.
Kakskeelsel pole vahet, mis keeles suhelda. Kunagi seletas üks Lätis elanud võrukesest vanamemm, et «ma käänä keelele tõsõ otsa ja kõnõlõ läti kiilt».
Eesti emakeele olukord on palju-palju parem. Eesti keele väljasuremine meid ligema sajandi jooksul küll ei ähvarda, kuid ingliskeelestumine on siiski oht, mida peab tõsiselt võtma. Ei ole mõtet karta inglise keelt purssivat välismaalasest toidukullerit. Sõnade laenamine võõrkeeltest on ka alati olemas olnud ja noorte inglise laensõnade vastu võitlemine ei kanna niikuinii vilja.
Ohukoht on seal, kus ingliskeelestumine võtab maad, näiteks kui enam ükski koosolek ei saa toimuda eesti keeles, sest seltskonnas on kümne eesti keele oskaja hulgas üks mitteoskaja. Oht on see, kui peenes restoranis saab toitu tellida vaid inglise keeles. Ilmselt ei ole kellelegi tundmata olukord, kui keegi ohkab, et eesti keeles polegi võimalik üht või teist asja hästi väljendada. Torkab silma, et toiduainepakendile trükitakse teave suurelt vaid inglise keeles ja sünnipäevaks pannakse üles kaunistus kirjaga «Happy birthday».
Nii kaob tasapisi eesti keele väärtus ja leidubki järjest rohkem eestlasi, kes panevad oma lapsed kohe ingliskeelsesse kooli. Need on hiilivad keelevahetuse märgid, mida tihti ei panda tähelegi.
Tähtis on, et korralik, mahlakas ja kujundlik eesti keel oleks alati olemas ja kasutatud. Et liigselt ei keskendutaks õigekirjanüanssidele, reeglite tuupimisele ja keelekasutusvigadele, vaid säiliks ka keelekasutamise mõnu. Et noortel oleks eesti või võru keele sees vahva olla ja et äge elu poleks ainult inglise keeles. Mitme keele keskkonnas elavatel inimestel on ka keelemõnu muidugi topelt.