Külastasin hiljuti lapselapsega üht lasteetendust. Olen kõrges eas ja elu jooksul omal ajal väga paljude teatrite etendusi vaadanud, kuid see ületas mõnes mõttes kõik eelnevad kogemused. Kui jätta kõrvale hinnangud lavastuse kunstilisele tasemele, siis ehmatas just helivõimendus.
Alates orkestrist lavaaugus kuni tekstide-lauludeni oli heli elektrooniliselt võimendatud nii, et tundsin korduvalt kõrvus lausa valuaistinguid. Kuna istusime viimases reas, kõnetasin vaheajal juhtimispuldi juures olevaid noormehi. Nende vastus oli, et heli valjusega on kõik korras. Meie lahkumisel lausuti siiski: «Keerame pisut vaiksemaks.»