Jaanika Elias: leinavalule tuleb anda aega

Jaanika Elias Foto: Ragnar Peets

Ilmselt puutub iga inimene oma elu jooksul kokku leinaga. Minu esimene ja nüüdseks juba natuke hägunenud mälestus surmast on ajast, kui olin kaheksa-aastane ja mu vanaema suri. Mäletan pisaraid ning matuseid, kuhu mindki kaasa võeti. Kuigi kurbus oli ka minusuguse pisikese plikatirtsu hinges, olin veel liiga väike, et surmast ja leinast tegelikult aru saada.

Kõige suurem šokk tabas mind aga 21-aastaselt, kui insuldi tagajärjel mu ema taevapiirile läks. Olen pere pesamuna, kes siis veel ainukesena vanematekodus elas ja ema oli mulle kõige lähedasem inimene maailmas. Alguses tema surm ilmselt ei jõudnudki mulle kohale, sest olin just varem pikalt Eestist eemal olnud ja nüüd tundus mulle, nagu reisile oleks läinud tema. Lihtsalt ilma tagasisõidupiletita.

Ema matused on mu aju ilmselt täiesti ära blokeerinud, sest kuigi mäletan seda kohutavat ängi ja kurbust ning pisaratemerd, siis kõik muu on justkui peast pühitud. Pöördusin kohe tagasi tavaellu, sest uskusin, et kool ja eesseisev praktika hoiavad mu mõtteid mujal. Eks mingil määral hoidsidki, kuid lein jäi tegelikult läbi elamata.

Lein ei kadunud täielikult kuhugi ega ilmselt kaogi, kuid pärast seda lubasingi endale ka neid tundeid tunda.

Viis kuud hiljem murdusin emotsionaalselt täielikult, kui tuttavale psühholoogile lõpuks end avasin. Ka tema kinnitas mulle, et leinal on eri perioodid. Mina aga olin üritanud kõiki leinaga seotud tundeid eitada, et paremini hakkama saada ja tugevam olla, kuid see võib kokkuvõttes aina enam halba teha. Mäletan vabanemise tunnet, kui lõpuks kõik oma südamesopis olnud tunded talle ära rääkisin.

Lein ei kadunud täielikult kuhugi ega ilmselt kaogi, kuid pärast seda lubasin endal ka neid tundeid tunda. Vahet ei ole, kui palju aega on möödas, sest aeg küll parandab haavad, kuid see ei tähenda, et me peaks unustama. Sest ma ei taha unustada, mis rolli mu ema minu elus mängis. Ega peagi.

Pärast ema surma võttis mõnes mõttes tema koha üle mu tädi, kellega väga lähedaseks sain. Poolteist kuud tagasi suri ka tema ja tunnen, et alles nüüd hakkab see vaikselt kohale jõudma. Kuna mu tädi armastas alati helistada kas varahommikuti või õhtuti, siis nädal tagasi lausa võpatasin, kui telefon õhtul kell kaheksa helises. Järsku jõudis kohale, et telefon võib ju sel ajal heliseda, aga helistaja on nüüd alati keegi teine.

Lein on iga inimese jaoks erinev, kuid peame need tunded enda sees läbi elama, mitte neid maha matma. Mina matsin maha endale kallid inimesed, kuid mu südamesse jäävad nad igaveseks.