GALERII Siberis sündinud õe ja venna vanemad tutvusid küüditatute rongis

Mati Määrits
, reporter
Copy

Nii Veriora kui Põlva raudteejamas täna aset leidnud mälestushetkedel osalenud õde-venda Maia Pindek ja Taivo Loog on sündinud Siberis, tutvusid nende vanemad aga Siberisse pikalt teel olnud küüditatute rongis.

«Ema oli küüditamisel 18. Viidi nad Novosibirski oblasti Kuibõševi rajooni Sokolovka külla, kus nad abiellusid ja sündisime ka meie,» rääkis Maia Pindek, kes naasis Eestisse neljakuusena.

1952. aastal sündinud Taivo Loogi omakseid oli rongis viis - isa poolt kolm ja ema poolt kaks. Võru vanglas olnud vanaisa – ta kandis seal kulakuna karistust maksu mittetasumise eest – saadeti pärast vabanemist aasta pärast järele. «1958. aasta augustis said vanemad teatised vabastamise kohta ning oktoobris saime tulema,» rääkis ta.

Maia Pindek on kaustikusse kirja pandud mälestustest lugenud, et kui Eesti naasmise luba oli just käes, oli ema parasjagu minemas rehaga heinamaale. Lapsi vaatas vanaema. Isa oli tulnud külatänaval vastu ja hüüdnud: «Viska see reha maja, meil ei ole enam vaja heina teha – me saame vabaks!».

Taivo Loogi emapoolseid vanavanemaid aga nii ruttu ei vabastatud ning vanaisa surigi Siberisse.

Õe-venna ema on päevikus kirjutanud sellestki, kuidas olid külapoodi minnes imestanud selle üle, et suhkur on müügil. «Aga vene rahvas oli veel vaesem ning isegi neil polnud raha selle ostmiseks. Ema tegi seal oma õmblustööd ja sai selle eest piima ja muudki. Pärastpoole pidasid vanemad ka ise lehma. Kui Eestisse tulid, müüsid majapidamise ära,» rääkis Maia.

Sihkohta jõudes paigutati pere ühe lesknaise juurde korterisse. Kohalikud olid juba mitu kuud varem teadnud, et nende juurde saadetakse küüditatud. «See lesknaine oli veel peljanud, et kes teab, keda siia saadetakse. Aga kohalik ülemus oli teda rahustanud, öeldes, et eestlased on väga kultuursed inimesed, karta ei ole midagi,» vahendas Maia.

Laste isa töötas traktoril ja saeraamil, sest oli enne küüditamist käinud Kiviõli tööstuskoolis. Ema oli kergematel farmitöödel, sest ta tervis polnud hea.

Küüditamiseks piisas 27 hektarist maast

Vampula Operi vanemad saadeti koos paljude teiste Kliima ja Madiküla küla elanikega Siberisse samuti Verioralt. «Elasid nad endise Orava sovhoosi territooriumil. Minu vanemate talu polnud kuigi suur - 27 hektarit koos luhamaadega. Haritavat maad oli ehk pool sellest. Vanemad õed olid sündinud Eestis – üks oli neljanädalane, kui viidi ning teine nelja-aastane. Petseri raudteejaamas tõi üks raudteel töötanud sugulane meie perele präänikuid ja sai selle eest peksa. Siberis olles oli meil natuke õnne ka. Elasime koolimajas, kus ema oli koristaja. Isa oli tööl tapamajas ning sai kirsasäärikus vahel ka lihajupikesi tuua. Ega häda väga olnud,» rääkis Oper.

Siberisse jäi end võimudele üles andnud ja lastele järele saadetud vanaisa – ta suri 52 aasta vanuselt 1952. aastal.

«Kui 1956. aasta juulis tagasi tulime, olin kolmeaastane. Oma majja naasta ei olnud algul võimalik, sest sinna oli paigutatud Venemaalt tulnud perekond. Mitu kuud olime õe juures Lindora lähedal, aga lõpuks saime siiski oma koju naasta, kuigi koht ei kuulunud enam meile. Millalgi müüs sovhoos meie maja meile endile tagasi. 1936. aastal ehitatud küün-laudas aga olid endiselt majandi hobused. Kui Eesti Vabariik taastati, saime teada, kus lähevad kodutalu piirid ja märkisime need ka ära. Praegu ei ela seal enam keegi, kuigi majad on alles. Lapsed on linnadesse ära läinud ja vanemad Vastseliina kalmistul,» mainis Oper.

Nõukogude ajal töötas Vampula Oper miilitsana ja Eesti ajal politseinikuna. «Miilitsasse sain pooleldi sohiga, sest ega meiesuguseid tahetud võtta. Õnneks olid Veriora piirkonnavolinik tuttav ja tegi mulle Tallinna miilitsakooli jaoks nii hea iseloomustuse, et minu Siberis olemist ei märgatudki. Politseis töötasin 2003. aastani ning nüüd olen 20 aastat juba pensionil,» sõnas Siberis sündinu.

Vampula Oper.
Vampula Oper. Foto: Mati Määrits/Lõuna-Eesti Postimees

1954. aastal Siberis sündinud Lea Raagi perekond pandi koos teiste Räpina kandi inimestega autode peale ja toodi Põlva raudteejaama 1945. aastal. «Tagasi tulime 1956. aastal. Lapsi sündis Siberis väga vähe. Üks poisslaps oli peale minu veel sündinud, aga tema suri. Tagasi tulles pani kolhoos meid oma majja algul üürilisena, alles hiljem saime selle tagasi. Siberi-aastatest ema peaaegu ei rääkinud, sest ei julgenud,» tähendas ta.

Lapsi võeti otse koolipingist

Memento Põlvamaa esimehe Roman Parmase tagasivaatel hakkasid 74 aastat tagasi kella kuue ajal Veriora jaama saabuma autod ja hobuvankrid küüditatutega. Mõned lapsed võeti Leevakult peale otse koolipingist ning kui vanemad neid jaama otsima tulid, saadi ka nemad kergelt kätte. Neid ootas 74 vagunit, millele liideti Jõgevalt ja Tartust tulnud vagunid küüditatutega. Sõitma hakkas koosseis alles 27. märtsil kell 15.30.

Räpina vallavanema Enel Liini vanavanemad viidi Siberisse 80aastasena ning nemad jäidki kaugele maale. Viluste vahele jäi jooksma pere koer, keda polnud enam kellelegi vaja. «Me ei tohi keerulistel aegadel kaotada lootust,» toonitas ta.

Põlva vallavanem Martti Rõigas on järele uurinud, et 75 aastat tagasi lükati siinkandi teid erilise hoolsusega puhtaks – ka selliseid, mida mööda harvem käidi. Inimeste küsimusele, miks just nüüd, saadi vastus varajastel hommikutundidel, mil süütute elanike ustele koputas kurjus. Balti riikides oli käivitunud operatsioon «Murdlaine», mille käigus küüditati ligi sada tuhat inimest.

«Mälestades küüditatud kaasmaalasi ja totalitaarsete režiimide ohvreid, võime öelda, et just demokraatia ja õigusriigi puudumise tõttu sai kurjus võimutseda. Paraku ei püsi demokraatlikel väärtustel püsinev maailm iseenesest. Ka täna koputab kurjus uksele Ukrainas, sest maailm ei tundnud kurjuse nägu õigel hetkel ära. Ja endiselt veetakse süütuid inimesi oma kodudest minema. Seetõttu on väikese Eesti rahva ülesanne mäletada ja mälestust hoida, et suurtele meelde tuletada, milline on kurjuse nägu,» rõhutas Rõigas.

Aasta eest loodud Siberis Sündinud Laste MTÜ juhatuse liige Ene Muts märkis, et liikmeskond on kasvanud 150-ni. «Ühing on keskendunud Siberi-lugude talletamisele, et ka järeltulevad põlved teaksid, miks sündisime just Siberis ja missuguseid raskusi üle elama pidime.»

Põlva raudteejaamas kõneles veel ja luges palve EELK Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse abiõpetaja Jaak Pärnamägi. Nii Verioral kui Põlvas jäid küüditatute mälestussammast kaunistama arvukad pärjad.

Tagasi üles