Maarius Suviste: pole küla, pole elu

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Olukord ei ole enam isegi s..., mis pidavat olema meie tulevikuväetis, vaid hullem ja trööstitum veel. Üks hoop teise järel käib nii intensiivselt, et varsti otsi inimesi maal tikutulega taga.

See on kohati kurbnaljakas, aga samas tekitab ka arusaamatust. Meil kutsutakse inimesi maale elama. Juba aastaid on riik seda toetanud, olgu selle kinnitus kas või maal elamise päev, millele ministeeriumidki õla alla on pannud. Iseenesest tore ja kiitust vääriv. Aga samas: kui ühe käega riik kutsub ja meelitab, siis teise käega teeb kõik selleks, et viimasedki elanikud maalt linna ära põgeneks. Ehk kael ei tea, mida pea teeb, ja vastupidi.

Võtame või tasuta bussisõidu. Loosungite «Kindlates kätes Eesti», «Meiega on võimalik» ja «Toimetulek on julgeolek» all sündiv koalitsioon on infot tilgutanud, et prii sõit tuleb maa pealt ära pühkida ning edaspidi ostku reisija pilet, kui tahab maalt linna tööle, arsti juurde, poodi või kooli saada. Ja pärast koju tagasi ka. Küll aga on välja käidud, et lapsed ja eakad saaksid tasuta edasi sõita. Asi seegi.

Kindlat otsust veel ei ole. Mine tea, kas täpselt nii läheb või räägiti tasuta bussisõidu lõpetamisest mõttega, et vaadata, milline reaktsioon avalikkusest vastu kajab. Aga kui kärpekirves bussisõitjate peale lajatab, on veidi omapärane see olukord küll: Tallinnas, kus palgad on kagunurga omadega võrreldes kordi kõrgemad, on linlastele tasuta ühistransport jätkuvalt olemas, aga maainimesed pühkigu tasuta sõidust suu puhtaks.

Kui ühe käega riik kutsub ja meelitab, siis teise käega teeb kõik selleks, et viimasedki elanikud maalt linna ära põgeneks.

Tõsi, ühel juhul maksavad pealinna maksumaksjad selle ise kinni, mitte meie ühisest taskust, aga ikkagi. Ja mida sa enam siis linnas tööl käid (kui bussiajad muidugi klapivad), kui suure osa palgast maha sõidad?

Jutud sellest, et kõigile priisõidu pakkumiseks riigil raha ei ole, ei tundu paika pidavat. Kui leitakse raha ja võimalused, et ametnikud hakkavad uue korra järgi mööda aedu käima, et uurida ja vaadata kompostikasti sisu ja vajadusel pererahvast korrale kutsuda, siis tundub, et midagi on ikka mäda. Ja see ei ole kompostis. Asi on suhtumises.

Kui tasuta bussisõidu lõpetamisele lisada maakoolide sulgemised, rahvamajade-raamatukogude kokkutõmbamised, maapoodide ja kauplusautode ringide lõpetamised, tekib paratamatult küsimus: kui kaua meie külad veel elavad?

Pole inimesi, pole elu; pole küla, pole midagi.