Jaan Rapp: meelte lahutamine ja liitmine

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Alanud aprill kannab muude nimetuste kõrval ka naljakuu auväärset tiitlit. Loodetavasti on meil kõigil sel puhul tavapärasest enam põhjust naerda. Näiteks kellegi räägitud nalja peale, mõnd raamatut lugedes või filmi vaadates või hoopis iseenda üle – seegi oskus on hädavajalik, kuigi kahetsusväärselt haruldane.

Igapäevaelus on asjad paraku sageli naljast kaugel ja seetõttu ei saa alati loota sellelegi, et kas või komöödiat vaadates argimured ununevad ja stress just nagu võluväel kaob. Tean, et on neidki, kes lõbustavad end näiteks riigikogu infotundide ülekandeid vaadates. Kuigi mina olen neid sattunud vaatama väga harva, siis nende katkendite põhjal, mida näinud olen, on need seni tekitanud pigem nõutust ja häbi.

Kui iga rahvas olevat väärt oma valitsejaid, kas siis tõesti oleme me sellised? Loodetavasti suudab järgmisel nädalal kogunev parlamendi uus koosseis käituda väärikamalt.

Kindlasti peaks iga inimese ellu mahtuma võimalikult mitmekesiseid elamusi. Kui keegi piirdub näiteks tugitoolispordiga, ent ise füüsiliselt aktiivne pole, mõjub see hukatuslikult kehale ja nüristavalt vaimule.

On neidki, kes lõbustavad end näiteks riigikogu infotundide ülekandeid vaadates.

Mitmekesisuse hea näitena saab tuua näitekirjanduse kolm põhiliiki: tragöödia, draama ja komöödia. Kuigi komöödia juba Vana-Kreekas suurt populaarsust nautis, rõhutas tollane kuulus filosoof Aristoteles vastukaaluks ka tragöödia kui kunstižanri tähtsust. Teadaolevalt võttis just tema esimesena terminina kasutusele sõna «katarsis», pidades selle all silmas tragöödia vaatajate hingelist õilistumist ja puhastumist etenduse põhjustatud elamuste tõttu.

Et mõnikord ka üsna traagilise või vähemalt sügavasisulise teose nautimine õilistada võib, kogesin ise alles eelmisel nädalal, vaadates Tanel Toomi filmi «Viimane vahipost». Lahkusin kinosaalist, tundes soovi olla parem inimene ja pingutada selle nimel, et maailm paremaks muutus. Üks mu tuttav koges aga sarnaseid tundeid, vaadates Anna Hintsi Võrumaaga seotud dokumentaalfilmi «Savvusanna sõsarad».

Kui kuu aja eest kinos nähtud film «Suvitajad» oli lihtsalt lõbus meelelahutus, siis «Viimane vahipost» mõjus pigem meelte liitjana. Usun, et me kõik vajame aeg-ajalt nii meelelahutust kui meelte liitmist. Ja neid mõlemat kaunid kunstid ka pakuvad. Ainuüksi Eesti filmitegijad hoolitsevad selle eest praegu korralikult.