Toomas Nigola: lootuse ja uue alguse aeg

Toomas Nigola Foto: Arved Breidaks

Saabuvad ülestõusmispühad on aeg, mis tähistab Kristuse ülestõusmist surnuist ja on kristlikus traditsioonis üks olulisemaid pühi, kogu kirikuaasta kulminatsioon. See on aeg, kus kristlased kogu maailmas tulevad kokku, et tähistada lootust ja uut algust. Nende pühadega seostub palju helgeid ja rõõmurikkaid elamusi.

Kuid Issanda aastal 2023; ajal, mil meie lähedal käib sõda ja õhus on pinged, kogeb nii mõnigi siin maanurgas, et üpris raske võib olla leida seda hingevalgust ja tröösti, mida ülestõusmispühad meile tavaliselt pakuvad. Mis siis aitaks?

Ühtpidi aitaks ehk avaram vaade maailmale. Ajaloo ja maailma peale laiemalt mõeldes avastame nimelt, et sõjad ja vägivald on inimkonna saatjad olnud kahjuks vist küll igal ajal, seega pole meie idanaabri praegustes julmustes kahjuks midagi uut ega enneolematut peale selle, et need sünnivad parasjagu just meile ajaliselt, geograafiliselt ja emotsionaalselt lähedal.

Ei olnud maailm helgem paik ka kaks aastatuhandet tagasi, kui Õnnistegija Rooma sõjameeste piitsahoopidest aetuna rasket ristipuud kandes Pilatuse kohtujärje eest Kolgatale oma kannatusteed käis. Nähtavasti on nõnda, et kuigi iga inimene ise võib end Jumala abiga muuta nii halvemuse kui ka paremuse suunas, näib inimese kui liigi muutumine olevat ikka üks õige pika vinnaga asi ning vähemalt ajalooliste aastatuhandete vältel pole just väga sügavaid muutusi toimunud.

«Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.» (Koguja 1:10-11)

Kristus ei jäänud hauda ja surmavalda ning meiegi ei pea jääma kinni minevikku ega oma hirmudesse. Ka teiste kurjus ei tohiks omada võimu selle üle, kes oleme meie ja millised on meie hoiakud.

Kõike seda ebauudsust teadvustades leiame aga ka Kristuse kannatusloo olevat üsna ajatu ja aina aktuaalse. Ka 21. sajandi inimestele näitab Kristuse ristiohver sama teed, mida 1. sajandi rahvalegi. Nimelt seda, kuidas üksteisega võitlemise, karmi konkurentsi ja enesesäilitamistungile andumise asemel võib just endast kõige kinkimine avada tee tõelisele elule. Kristus andis end oma vaenlastele üle meie kõigi päästmiseks ja õpetas meid armastama üksteist nii nagu iseennast.

Alati on iga inimese ees valik, kas keskenduda omaenda eksistentsi ähvardavatele ohtudele või pühendada oma pürgimused sellele, et saada õnnelikuks ennast kinkides ja teistele head tehes. See on raske valik, kuid see on ka valik, mis võib meid tõepoolest aidata leida hingelist rahu ja rõõmu.

Leides endas otsustavust kinkida teistele armastust, võime leida rõõmu ja kogeda tõelist elu. Me ei saa muuta kõike seda, mis toimub meie ümber, kuid saame muuta oma suhtumist ja oma valikuid.

Võiksime meenutada kuulsa vene bioloogi ja darvinismi propagandisti Timirjazevi sõnu: «Kui looduses valitseb olelusvõitlus, siis inimese võitlus peab olema võitlus selle vastu.» Teisisõnu: inimene peab võitlema selle võitluse vastu, metsikuse, tooruse ja halastamatuse vastu, et vähemalt inimeste hulgas seda poleks. Seda võitlust saab aga pidada viljakalt üksnes iseendaga.

Ülestõusmispühade sõnumi juurde käib aga loomuldasa ka kuulutus lootusest ja uuest algusest. Kuulutus sellest, et avaram maailm ei ole meie suhtes ükskõikne ega absurdne, vaid Jumala maailm, kus inimene on loodud igavikuliseks olendiks. Aga selle, milline just kellegi jaoks igavik on, peab igaüks oma valikutega siin ilmas kujundama.

Ei ole hea harjutada end hirmu ja olelusvõitluse karmi pimedusega – Kristus kutsub meid järgima end ohvriteel, mis on valgustatud Jumala armastusest. Isegi Peetrus, kes suure reede ööl kolm korda oma Issanda ära salgas, ei jäänud Jeesuse armastusest ilma. Küllap poleks jäänud ka Juudas Iskariot, kui ta vaid oleks julgenud ülestõusmise hommiku ära oodata.

Nõnda on ülestõusmispühad ka aeg mõelda sellele, kuidas saame iseendale ja teistele andestada, just nagu Jumal oma Pojas meile an­deksandmise on kinkinud. Aeg mõelda sellele, kuidas saaksime aidata neid, kes kannatavad kaasinimeste kurjuse ja rumaluse tõttu.

Väljendugu meie abi heategevuseks oma raha annetamises, toiduabi jagamises või lihtsalt naeratuse ja lahke sõna kinkimises – Jumal on meile lõpmata palju kinkinud ja õnnelikud on inimesed, kes märkavad teda jäljendada. Need on väikesed, kuid olulised sammud, mis võivad aidata kaasa rahu ja armastuse levikule kui mitte terves maailmas, siis vähemalt meist igaühe enda omailmas ikka.

Saabuvad pühad meenutavad meile ka seda, et lootus ja uus algus on alati võimalikud. Kristus ei jäänud hauda ja surmavalda ning meiegi ei pea jääma kinni minevikku ega oma hirmudesse. Ka teiste kurjus ei tohiks omada võimu selle üle, kes oleme meie ja millised on meie hoiakud.

Leides endas otsustavust kinkida teistele armastust, võime leida rõõmu ja kogeda tõelist elu. Me ei saa muuta kõike seda, mis toimub meie ümber, kuid saame muuta oma suhtumist ja valikuid.

Ülestõusmispüha hommikul ruttasid Jeesuse hauakoopa juurde naised, kes teda armastasid ja soovisid tema surnukehaga juudi matmiskommete kohaselt toimides teha talle viimne heategu, lootmata temalt midagi vastu saada. Seal haua juures aga kohtasid nad teda elavana. Maarja Magdaleena ei tundnud oma Õnnistegijat esmalt äragi, arvates ta esiti aedniku olevat.

Kui oleme tähelepanelikud, siis leiame ülestõusnud Issanda ka täna inimestes meie ümber – eriti neis, kellele hea tegemise eest meil just kui ei olegi lootust midagi vastu saada. «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle,» lausub Issand meile viimsel kohtupäeval. Tähendab: kohtumised ülestõusnuga leiavad aset iga päev, kui kohtame ja kohtleme üksteist.

Aega suure neljapäeva õhtust vaikse laupäeva õhtuni nimetatakse kirikukeeli kolmeks pühaks päevaks (ld k Sacrum Triduum). On tavaks, et kirikud on neil päevil lahti palvetamiseks ja mõtisklemiseks – nii üksi kui ka koos teistega. Loomulikult toimuvad need palved vaikuses, sest need päevad on pühad ja tõsised.

Just selles vaikuses võib selgineda nii mõndagi sellest, mis argielu melus hirmutavalt võõraks jääb. Selles vaikuses võime avastada, kui palju imelist on Jumal kinkinud meile – ja kui palju on meil tema eeskujul võimalik jagada üksteisele.

Soovin kõigile õnnistusrikast suurt nädalat ja rõõmurikkaid ülestõusmispühi.