Arved Breidaks: tuleviku väetis

Ajakirjanik Arved Breidaks. Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kahekordse Eesti peaministri Mart Laari poliitiline pärand pole mitte Eesti põllumajanduse põhjalaskmine, mida talle ebaõiglaselt on süüks pandud, vaid võime ebamäärasena paistva tuleviku nimel heas usus otsustada ning riiki reformida, ükspuha kui valus ja ebaõiglane see rahvale parasjagu ka ei tundunud.

Võib muidugi olla, et Laari isiku roll 1990. aastatel on tagantjärele vaadates mõnevõrra ülehinnatud. Polnud ju peaminister siis ega ole ka nüüd oma valikutes üksi. Ta toetub erakonnale, koalitsioonile. Kui ajad on rahulikud ja koalitsioon unine, ununevad ka selle ees seisnud inimesed kiiresti.

Mart Laaril oli riigimehe õnn olla võimul ajal, kui ühiskond oli muutustes. Õigem oleks öelda: seisis selg vastu seina, nagu see 1992. aastal oli – minevik oli läinud, tulevik vajas tegemist. Või ka 1999. aasta märtsis, kui Laari teine valitsus alustas eelkäija vähemusvalitsuse pärandatud puudujäägis riigieelarvega. Toona hakati rahapuudust ravima kärbetega, millega kaasnes ilmajäetute pahameel.

Maksude tõstmine pole kunagi otsus, mis inimestes kohe mõistmist leiaks. Polnud see nii ka sel nädalavahetusel, kui Kaja Kallas oma uut kabinetti tutvustas ja kavandatud maksutõusudest teatas. Veel poolteist kuud tagasi hoiatasid eesootavaist maksutõusudest vaid Parempoolsed ning pidasid seda möödapääsmatult vajalikuks sotsid. Ülejäänud erakonnad vältisid maksude teemat nagu Varro Vooglaid koroonamaski.

Nojaa, see võinuks ju halvendada valimistulemust, sest maksude tõstmisega valimisi ei võida. Eriti pärast aastaid, mil mõni poliitik lubas endale ka sõnu, et riigile võetavaid laene ei tulegi kunagi tagasi maksta. Vaikne laupäev tuletas siiski meelde, et iga restoranipummelung lõpeb arve ja hommikuse peavaluga.

Raske pole mõista, et valitsus vajab lisaraha kaitsekulude tõstmiseks kolmele protsendile SKPst, ilma et see tooks kaasa teiste avalike teenuste olulist kärpimist. Riigi viljakotti on viimastel aastatel aga püsti hoitud laenuviljaga, mis tuleb intressidega magasiaita ikkagi tagasi maksta.

Kahju, et poliitikutel ei jagunud enne valimispäeva julgust ega üksmeelt öelda: head inimesed, meil tuleb kehtestada sõjamaks, et riigi ja rahvana nendest keerulistest tuultest läbi loovida, kuhu meid Venemaa on paisanud. Või jäi oma rahvaga aus suhtlemine tõesti 1990. aastatesse, kui president Lennart Meri lausus oma kuulsa sententsi: «Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.»