:format(webp)/nginx/o/2023/04/26/15283189t1ha631.png)
Võru vald ja linn taotlevad juba teist aastat toetust, et rajada Tamula järve äärde jalakäijatele ja ratturitele kergtee. Toetusetaotlus kahe kilomeetri pikkuse kergliiklustee ehitamiseks jalakäijatele ohtliku Võlsi tee äärde esitati riigi tugiteenuste keskusele juba eelmisel aastal, kuid riik oma õlga alla ei pannud. Raha lihtsalt ei jätkunud.
Seejuures said jalg- ja jalgrattateede ehitamiseks toetust nii Anija, Kose, Alutaguse, Mustvee, Põltsamaa, Rakvere, Viru-Nigula, Tori, Kohila, Märjamaa, Kastre, Tartu ja Elva vallavalitsus kui ka Loksa, Sillamäe, Paide ja Haapsalu linnavalitsus. Lõuna-Eestist aga vaid Valga ja Antsla vallavalitsus.
Tekib küsimus, kas Lõuna-Eestis ei ole võimekaid projektikirjutajaid või on siinne ääremaastumine pealinna poolt vaadates endiselt võõras mure. Sest enamik inimesi liikleb hajaasustuse piirkonnas niikuinii autoga.
Praeguse plaani järgi hakatakse aga vanemate autode omanikke rohkemgi karistama kui keskmist linnaelanikku. Automaksust rääkides on koalitsioon nimetanud üheks printsiibiks, mille alusel seda rakendatakse, CO2 kogust heitgaasis ja mootorite võimsust. Ilmselgelt on aga maal ja väikeasulates vanemad autod ja võimsamad mootorid, et raskesti läbitavatel teedel kuidagi koduukseni jõuda.
Seega: nokk kinni, saba lahti. Ühelt poolt ei ole kergliiklusteid, et loodust säästvalt liigelda; teisalt ähvardab automaks. Kuni ühistransport pole kõigile kättesaadav, on auto maapiirkonnas eluliselt vajalik. Lapsed tuleb kooli ja huviringi viia, arsti juures käia ja tööle sõita.
Ilmselgelt on aga maal ja väikeasulates vanemad autod ja võimsamad mootorid, et raskesti läbitavatel teedel kuidagi koduukseni jõuda.
Arusaadavalt ei soovi ametnikud automaksu teemat esialgu veel kommenteerida, sest värsketel koalitsioonikaaslastel pole ka endal täpset ettekujutust, kuidas seda maksu Eesti tingimustesse kohandada. Väidetavalt on automaks kasutusel paljudes riikides ning sellest saab järeldada, et seda peaks olema võimalik rakendada ka Eestis. Kuid üheski teises riigis ei ole meie Missot, Varstut või Mõnistet, et mingit välismaa valemit üks ühele üle võtta.
Kui linlane kalkuleerib, kas optimaalsem on töökohani jõuda trammi, trolli, rendiauto või rattaga, on maainimesel enamasti ainult üks valik. Küsimus on selles, kas see sõiduk töökorras on ning kütusele raha jagub. Nii tuleb taas tõdeda, et maal elamine on luksus.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/07/7290737t1hf85f.png)