Arved Breidaks: mitu miljonit on piisav?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Nursipalu harjutusvälja laiendamise konfliktis riigivõimu ja Võrumaa inimeste (mitte kõigi) vahel jookseb üks nähtamatu eraldusjoon, mis takistab ja mõnel puhul teeb peaaegu võimatuks kokkuleppe saavutamise.

Juba talvel kostus siit-sealt hüüatusi, et maksame kõigile Nursipalu laiendamise ette jäävale 21 koduomanikule miljon eurot. Tehtagu neist nii-öelda lotovõitjad ja nõnda saab asja kaelast ära. Tunduks justkui kindla peale minek, sest mida inimene ikka rohkem ihaldab kui mitte raha.

Siit see veelahe jooksebki. Inimesed, keda sundkolimine ähvardab, ütlevad (mitte kõik), et nende kodul ei olegi rahas mõõdetavat väärtust. Nad on selle kohaga kokku kasvanud, mõni elanud seal terve või suurema osa elust. See on nende maa, nende mets.

Eksib see, kes on pidanud seda võtteks, kuidas oma kinnisvara hinda üles kruvida. Võrumaalt on viimaste aastakümnete jooksul väga paljud ära kolinud, et mujal suuremat teenistust otsida. Aga «maa jääb paigale», nagu kirjutab Arvo Valton. Inimestel, kes on paigale jäänud ja juurdegi tulnud, on olnud selleks muu põhjus kui raha. See on maa ise.

Pea poole aasta jooksul, mis Nursipalu konflikt on avalikkuses leegitsenud, on riigivõim näidanud suutmatust Võrumaa inimestest aru saada.

Kevadine linnulaul, suvisel päikesetõusul aknast paistev noorkari, maja ümbritsev metsamüür, sügisesed värvid, talvine tardumus... Põhjus on olnud suuremal või vähemal määral emotsionaalne, midagi sellist, mida raha eest poest ei osta ega tehases valmis trei. Seepärast on ka inimeste reaktsioonid Nursipalu laiendamisele olnud emotsioonidest kantud, mitte niivõrd asised, nagu vahest Tallinnas loodeti.

Tallinn on rahalinn ja see paistab võimu käitumisest silma. Läbi keskealiste metsade ja noorendiku Nursipalu ümbersõitu rajades ja Tsiatsungõlmaad raadates on riigivõim talitanud uusrikka mentaliteedi järgi: teeme nii, sest saame seda teha. Me ei aruta kohalikega, me anname teada, mis tehtud.

Riik lubab, et Nursipalu metsadest ärakolijaid tasustatakse väärikalt. Aga kuidas mõõta väärikust? Ja kelle väärikust inimeste kodu eest pakutav raha üldse näitab? Kui palju maksab kodu, mida müüa ei taheta ja kust pole soovi ära minna? Kuidas hinnata hindamatut? Pea poole aasta jooksul, mis Nursipalu konflikt on avalikkuses leegitsenud, on riigivõim näidanud suutmatust Võrumaa inimestest aru saada. Aga sellised inimesed siin elavad. Võtke või jätke.