Liina Kersna: hariduses on käes sisuliste reformide aeg

Liina Kersna
, riigikogu liige (Reformierakond)
Copy
Liina Kersna
Liina Kersna Foto: Vahur Kersna
  • Koolijuhtide tähtajalised töölepingud peavad tagama suurema professionaalsuse.
  • Kõrghariduse tegevustoetus suureneb järgneval kolmel aastal 15 protsenti.
  • Mõeldud on ka maapiirkondade väikekoolide säilitamise peale.

Tundub just kui mingist fiktiivsest maailmast pärit kirjeldusena, et vaid kaks aastat tagasi kevadel lubas valitsus, lähtudes teadusnõukoja ettepanekust, põhikooli lõpueksamiteks ja gümnaasiumi riigieksamiteks valmistuvad õpilased kontaktõppele maksimaalselt kaheks päevaks nädalas.

Loomulikult tuli kasutada kõiki ohutusabinõusid: eksamit tehti maskides, hajutatult, ruume tuulutades, käsi pestes või desinfitseerides. Kuna nakatumine oli väga kõrge, soovitasime enne eksameid vähendada teisi kontakte ning võimalusel õppida distantsilt. Lisaks korraldasime kooli­lõpetajate seas esimest korda kiirtestimise. Aasta enne seda jäid eksamid üldse ära.

Kogu minu ametiaeg haridus- ja teadusministrina kulges koroonakriisi lahendades. See kõik lõppes aga Ukraina sõja uue faasi ja tuhandete sõjapõgenikest laste tulekuga meie haridussüsteemi ning minu tagasiastumisega, sest ma ei suutnud rohkem lapsi kaugõppele suunata ning otsisin ja ka leidsin lahenduse üldises kiirtestimises. Tänu sellele oli kooliaasta ja järgmine kevad koos koolilõpetamistega juba oluliselt stabiilsem ja tavapärasem.

Praegu oleme riigina lõpuks ometi olukorras, kus on võimalik ellu viia pikalt ootel olnud reformid. Uus koalitsioon leppis kokku mitmes suures haridusvaldkonna uuenduses. Näiteks muutuvad koolijuhtide lepingud tähtajalisteks ja määratakse koolijuhtide karjäärimudel ning professionaalne värbamisprotsess. Hariduses ei ole võimalik ellu viia ühtegi muudatust, kui koolides ei ole pädevaid ja nüüdisaegseid juhte, kes oskavad ja tahavad luua õpetajatele parima töökeskkonna õpetamiseks ja lastele õppimiseks.

Kindlasti jätkame hariduse eestikeelseks muutmisega vastavalt kehtivale seadusele. See tähendab, et üleminek algab aastast 2024. Seaduse kiirkorras muutmisega nägid ministeerium ja riigikogu kõvasti vaeva, aga veelgi suurem töö ootab ees. Teeme omavalitsuste ja kogukondadega üleminekul tihedat koostööd. Koolidele ja lasteaedadele, keda üleminek puudutab, on tööle võetud nõustajad: koos tehakse plaanid, kuidas eesmärgini jõuda. Erandeid üleminekule pole valitsusel plaanis teha.

Kokku on ka lepitud, et kõrghariduse tegevustoetus suureneb järgneval kolmel aastal 15 protsenti, mis toob aastaks 2026 valdkonda juurde üle 140 miljoni euro. Rektorid on öelnud, et ülikoolid suudavad tagada kvaliteetse kõrghariduse, kui suuname selle heaks 1,5 protsenti oma majanduse kogutoodangust. Leppisime kokku, et esimene kõrgharidus peab jääma kõigile tasuta, kuid järgnevate omandamistel on ülikoolidel õigus küsida ka õppemaksu. Kõrghariduse kättesaadavuse nimel kahekordistub vajaduspõhine õppetoetus ja õppelaen suureneb 6000 eurole.

Kindlasti jätkame hariduse eestikeelseks muutmisega. Üleminek algab aastast 2024. Seaduse muutmisega nägid ministeerium ja riigikogu kõvasti vaeva, aga veelgi suurem töö ootab ees.

Meie tööturg muutub aina nõudlikumaks. Töid, mida saaksid teha vaid põhiharidusega inimesed, on juba praegu väga vähe. Seetõttu otsustasime pikendada kohustuslikku kooliteed 18. eluaastani või kutse omandamiseni. Praegu on Eestis kohustuslik haridustee üks kõige lühemaid Euroopas. Keskmiselt on see Euroopa riikides 10–11 aastat, Prantsusmaal aga näiteks 15 aastat. 2021. aastal tõstis ka Soome selle 18. eluaastani.

Kohustusliku kooliaja pikendamise eesmärk on muuta meie haridussüsteem avatumaks ja paindlikumaks, et iga noor saaks vastavalt oma võimetele ja huvidele omandada haridust. Igale õppijale peab olema meie haridussüsteemis sobiv koht enda arendamiseks. Selleks tuleb meil arendada põhikooli viimases astmes karjääriõpetust ning soodustada suuremat koostööd kutsekoolidega, et noored tunneksid oma huvisid, nõrkusi ja tugevusi paremini ning saaksid teha teadlikumaid valikuid.

Kindlasti on vaja kutsekoolides laiendada madalama kutsetaseme õppekavu, et iga noor leiaks sobiva õpitee. Lisaks peame arendama kutseharidust, et seal saaks kutse omandamise kõrval ka tugeva keskhariduse rohkematel erialadel. Riigi pidada on nii suurem osa kutsekoolidest kui ka riigigümnaasiumid. Suuname nad tegema tihedamat koostööd paindlike ja kvaliteetsete õpiteede tagamisel. Praegu suundub kutsekoolide lõpetajatest vaid kuus protsenti edasi kõrgkooli. Kutseharidus ei tohiks olla hariduslik tupiktee.

Koolikohustuse ea tõstmine suunab ümber mõtestama ka põhikooli lõpueksamite korraldust ja hindamist. Ei ole mõistlik teha lõpueksameid ajal, mil enamik noori on juba teinud gümnaasiumi sisseastumiskatsed ning teavad sedagi, kuhu sisse said. Põhikooli lõpueksameid peaks saama kasutada järgmisesse kooliastmesse sisseastumisel.

Praegu kehtib põhikooli lõpueksamitel 50-protsendine lävend: kui laps saab eksamil tulemuseks 49 protsenti, peab ta minema kooli järeleksamile. See on silmakirjalik ja koolidele lisakoormust tekitav nõue, mille peaks kaotama. Kohustusliku kooliea jooksul peab hariduses kehtima kahe ukse poliitika: kui noor lahkub ühest uksest, peame teadma, millisest uksest ta siseneb. Ja ka seda, milliste teadmiste ja oskustega ta seda teeb.

Lisaks on koalitsioonis kokku lepitud, et haridusministeerium töötab välja toetusmeetme enam kui 30 lapsega maakoolidele, kus on lasteaed-algkool või lihtsalt esimesed kuus klassi. Kui tavaliselt saavad koolid raha laste arvu pealt, siis nende koolide puhul plaanitakse rakendada klassipõhist tasu.

Kõrghariduse kättesaadavuse nimel kahekordistub vajaduspõhine õppetoetus ja õppelaen suureneb 6000 eurole.

Ka praeguses üldhariduse rahastusmudelis on juba õpetaja palga arvestustes regionaalsuse koefitsient. Kui Tallinna linnal on see 1,0, siis näiteks Saaremaal 1,269, Häädemeestel 1,544, Jõgeval 1,256, Elvas 1,270, Viljandis 1,630. Regionaalsuse koefitsiendi kaudu jaotatakse koolipidajate vahel omavalitsustes, kus koefitsient on suurem kui üks, õpetajate tööjõukulu toetuseks ligi 40 miljonit eurot.

Rahastusmudeli loomisel tuleb ka üle vaadata praegu kehtiv tasandusfondi tagamaalisuse koefitsient, sest seda ei ole muudetud 2016. aastast. Kuna see oli aga enne haldusreformi toimimist, on seal sees suured käärid. Ilmekas näide sellest on, et Tartu valla koefitsient on pea sama kõrge kui Rõuge valla oma. Nii ei tohiks jätkata.

Haridus- ja teadusministeeriumil tulevad sisukad neli aastat, kus lisaks loetletud muudatustele tuleb seista nii õpetajate järelkasvu kui ka palgatõusu eest. Juba praegu on otsustatud, et õpetajate palga diferentseerimise fondi suunatakse 15 miljonit eurot lisaks, et see oleks vähemalt 20 protsenti õpetajate palgafondist.

Ja lõpetuseks neile, kes lootsid mind näha taas haridus- ja teadusministrina – minu saatus oli olla kriisiaja minister. Elu suunab õiged inimesed õigel ajal ikka õigetele kohtadele.

Tagasi üles