Jaanika Elias: Eesti väikelinnade nõiaring

Jaanika Elias Foto: Ragnar Peets

Käisin vahepeal õpingute tõttu üle nädala Tallinnas. Seal tuli juttu sellestki, et Põlvas on takso kutsumiseks kaks telefoninumbrit ja kui hommikul kell viis taksot soovida, tuleb see eelmisel õhtul ära tellida.

Pealinlased ei jõudnud ära imestada selle üle, millega meie nii harjunud oleme. Samuti imestati, kui rääkisin, et vaid üks toidukoht toob lõuna ajal toidu koju kätte ja õhtul võib sellisest asjast üksnes unistada. Ei mingeid Wolte ega Bolte, millega Tallinnas harjunud ollakse.

Kuigi armastan väikelinnas elamist, on mõnikord siiski kahju, et valik on väike. Üks asi on harjuda sellega, et taksosid on vähe või süüa ei saa lõunaks koju tellida, kuid hoopis teine teema on, kui vajalikud teenused ära kaovad. Mina saan küll kõik vajalikud raha­asjad internetipangas tehtud, aga paljudel pensionäridel see võimalus puudub. Paraku on Põlvas SEB pank juba üle viie aasta kinni olnud ja Swedbank sulgeb siinse kontori uksed mai lõpus. Edaspidi peab klient kas Võrru või Tartusse minema, kui vaja pangas käia.

Eakatel pole see üldse nii kerge – eriti neil, kes sõltuvad bussidest ja kellel niigi liikumine raskendatud. Jah, ehk noored sugulased saavad muidugi abistada. Kuid kas see on pikemas perspektiivis kõige õigem lahendus? Paljud eakad soovivad ju sõltumatud olla ning abi palumine ei pruugi lihtne olla.

Üks asi on harjuda sellega, et taksosid on vähe või süüa ei saa lõunaks koju tellida, kuid hoopis teine teema on, kui vajalikud teenused täiesti ära kaovad.

Ma ei tahaks, et Eesti väikelinnad oleksid depressiivsed, nagu ütleb laulusalm, kuid mõnikord see siiski nii on. Kui isegi linnades on teenuseid vähe või neid peaaegu polegi, mis seal siis veel alevikest või küladest rääkida. Raamatukogusid ja koole suletakse või liidetakse, külakeskused on kas välja suremas või juba surnud.

Siis ei maksa ka imestada, kui noored oma tulevikku Tartus või Tallinnas näevad, kus paremad töövõimalused, kõrgem palk, aga ka vajalikud teenused ja võimalusterohke seltsielu. Kuigi võime oma idüllilises ettekujutuses mõelda, et väikestes kohtades on palju võlu ja rahulikkust, siis selle mõtteviisiga siiski kaugele ei purjeta. Kahjuks.

Vanemad inimesed on elukohas rohkem kinni, noortel on lihtsam mujale kolida, et paremat tulevikku luua. Ja sellest on tegelikult kahju, sest mida enam inimesi kolib suurtesse linnadesse, seda rohkem kaovad väikelinnadest needki teenused, mis veel saadaval on, sest pole enam tarbijaid, kes neid kasutaks. Nõiaring.