Arved Breidaks: teistsugune pole teisejärguline

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Samasooliste abielu seadustamise pärast võideldakse Eestis praegu võitlust, mida pole mitte kellelegi vaja ja mis ei muuda suures plaanis tegelikult midagi. Küll toob võitlus alati kaasa ohvreid ja seda, kuidas inimesi mõlemal pool rindejoont sopa ja solvangutega üle valatakse, on halb vaadata.

Kui mõelda suhtarvudele, on samasoolistele paaridele abiellumiseks õiguse andmine kolmanda või neljanda järgu teema. See ei kõiguta ühiskonna alustalasid ega muuda enamiku inimeste igapäevaelus mitte midagi, see ei kohusta heteroseksuaalset enamust mitte millekski.

Homoseksuaalseid inimesi on ühes sootsiumis vähem kui viis protsenti. Eri riikides läbi viidud küsitluste järgi tegelikult umbes paar-kolm protsenti. Kui Eestis oleks geide huvide eest seisev erakond, ei pääseks see riigikokku. Kui just heterod oma häältega appi ei tuleks.

Suhtumine homoseksuaalsusse, nagu teistessegi erisustesse, sõltub igaühe lastetoast. Mõnd inimest on kasvatatud teise juttu ära kuulama, mõnd jällegi teistest üle karjuma. Samasoolistele paaridele abiellumise võimaldamine on just see koht, kus ühiskonna enamus saab öelda: olla teistsugune inimene ei tähenda olla teisejärguline. Eestis ei ole seisusi, pole kastisüsteemi, me oleme vabad ja võrdsed kodanikud.

Teisalt on üleliigne naeruvääristada inimesi, kes tunnevad end selle teema pärast ebamugavalt. Neid, kes arvavad, et abielu saab olla üksnes mehe ja naise vaheline asi. Nii luterlik kirik kui ka Eesti apostlik-õigeusu kirik on avaldanud «abielureformile» vastuseisu. Ka neid tuleb ära kuulata, mõista.

Eestis ei ole seisusi, pole kastisüsteemi, me oleme vabad ja võrdsed kodanikud.

Kirikule kuulus sajandeid ainuõigus inimesi paari panna. Eestis võttis riik abielu registreerimise õiguse kirikult enda kätte 1926. aasta perekonnaseadusega. On täiesti mõistetav, et pikalt püsinud traditsioon ka hääbub pikalt.

Leian, et kirikule tuleb jätta tema traditsioon laulatada ka edaspidi üksnes heteropaare, kui kirik soovib sellest traditsioonist kas in corpore või ka osade vaimulike puhul kinni hoida. Ka kirikul peab olema õigus erineda, tundmata end sealjuures teisejärgulisena.

Plaanitav seadusemuudatus ei muuda abielu kui inimeste kooselamise viisi. Soov siduda end ühe usaldusväärse inimesega pikemalt, kui seda on järglaste saamiseks kuluv aeg, on purunenud abielude hulgast hoolimata midagi ürgset ja vastupandamatut. Osa meist soovib, et see oleks seaduse, tunnistajate või ka jumala ees pitseeritud, teised aga ei vaja seda sootuks ja elavad samuti.