Jaan Rapp: mis tal küll viga on?

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Copy
Jaan Rapp
Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Ilmselt kipuvad paljud meist aeg-ajalt võõraid inimesi jälgima ja neid mõttes lahterdama. Minagi teen vahel nii. See ei ole harjumus, mille üle uhke olla, ent paraku on igasugused halvad harjumused visad kaduma ja nii on ka minu lahterdamisharjumusega.

Üks koht, kus inimesi jälgima ja mõttes sildistama kipun, on rong. Tingimused selleks on kõigiti soodsad: seal kohtab eri inimtüüpe ning jagub ka aega tegeleda asjadega, mis just kõige tähtsamad pole.

Lapsepõlvest mäletan, et ühistranspordis kohtas sageli raamatulugejaid. Seejuures oli raamatu lugemine omamoodi prestiiži küsimus. Eriti siis, kui õnnestus hankida mõni teos, mis kergesti kättesaadav polnud. Näiteks 1980. aastal eesti keelde tõlgitud Ameerika kirjaniku Arthur Hailey raamat «Lennujaam» oli menuk, millega võis eputada küll.

Meil oli too raamat olemas. Kui ma ei eksi, saime selle makulatuuritalongide eest. Neid jagati omakorda kodanikele, kes kogumispunktidesse vanapaberit viisid.

Kuna meil käis kodus hulk ajalehti, polnud ka makulatuurist puudus ja nii õnnestus meilgi see raamat hankida. Seejuures tunduvalt väiksemate vintsutustega kui primadonna Ita Everil omanimelises igihaljas vaatemängus.

Vahepeal tundus, et raamatu lugemine avalikus kohas on pigem üksikute eluvõõraste kaunishingede või korralikult kohustuslikku kirjandust lugevate õpilaste rida. Lugemine ei kadunud kas või ühistranspordist küll kuhugi. Muutus aga see, mida loeti: põhiliselt ammutati ekraanidelt uudiseid ja jälgiti sotsiaalmeedias toimuvat.

Raamatu lugemine oli omamoodi prestiiži küsimus. Eriti siis, kui õnnestus hankida mõni teos, mis kergesti kättesaadav polnud.

Asi läks koguni nii hulluks, et kui mõni inimene ühistranspordis raamatut luges, käis mul peast läbi küsimus: «Miks ta seda teeb, mis tal küll viga on?» Näiteks siis, kui 30. eluaastates sportliku olekuga noormees rongis Andrus Kivirähki «Rehepappi» luges.

Viimasel ajal näen aga ühistranspordis üha sagedamini inimesi raamatut lugemas. Loevad noored ja vanad, mehed ja naised. Ja sugugi mitte vaid sellised, kes pealiskaudsel lahterdamisel eluvõõraste kaunishingede sekka mahuvad. Ehk on raamatud juba sedavõrd elitaarseks muutunud, et neid taas rohkem hinnatakse ja ka avalikus kohas loetakse.

Loodan, et võimalikult paljud eestimaalased leiavad sel suvel raamatu, mis neile elamuse pakub. Samuti aega, et väärt lugemisvara nautida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles