Marju Kõivupuu: maagiline jaanituli ühendab meid teiste rahvastega

Marju Kõivupuu Foto: Erik Prozes

Jaanilaupäeva õhtul võib igal kõrgemal mäekünkal näha jaanituld. Sinna koguneb harilikult suur hulk noori, kes siis jaanitule ümber mängivad ja laulavad. Samuti kui suvistepühade ajal, etendavad jaanipäeval kased suurt osa. Kaskedega ehitakse tube ja veel rohkem sõidukeid, millega jaanipäeval surnuaiapühale sõidetakse. Mõned neist kommetest on tänini tarvitusel ja püsivad veel vast edaspidigi. (Kambja kihelkond, 1932)

Kui mõni inimpõlv tagasi märkis jaanipäev külaühiskonnas väikest hingetõmbeaega kevadiste põllutööde lõpu ja eesootava heinaaja vahel, siis tänastele linnainimestele on jaanipäev kauaoodatud pikema suvepuhkuse stardipauk.

Valgekrae – see pika talve jooksul kontorilampide valguses kahvatuks kidunud olevus – ihkab kogu hingest kabinetist välja, loodusesse. Olgu teda seal varitsemas kas või musttuhat näljast puuki või muud eluohtlikuks arvatud koleolevust.