Üks küsimus: Kui palju vajavad vabatahtlikud pärast õnnetusi ise tuge?

Vastab Jaanus Mark,  Rõuge vabatahtlik pritsimees Foto: Arvo Meeks

Rõuge priitahtlikud pritsimehed peavad laupäeval Rõuges oma kärajaid. Vabatahtlikud käivad tihti päästetöödel kodu lähedal, aidates tuttavaid, mõnikord lausa sugulasi. Kui palju vajavad vabatahtlikud pärast suuremaid õnnetusi ise tuge, et eluga edasi minna?

Jaanus Mark,  Rõuge vabatahtlik pritsimees:

«Päästetöödel osalemised tulevad priitahtlikega ikka aeg-ajalt jutuks. Jaanipäeval sai turbaraba kustutamas käidud, kus polnud ohtu inimelule. Karmimaks läheb lugu, kui punane kukk mõne pere maise vara loetud tundidega hävitab, tulest vigastatu või lausa hukkunu välja tuuakse. Kuigi seda on traumeeriv kustutusvooliku tagant pealt näha, peab keegi ka selle vaimseid katumusi pakkuva töö ära tegema.

Soov ligimesi ja kogukonda abistada aitab pritsumasina rooli taha hüpata ning pikalt juhtunud õnnetuste peale mõtisklema ei jääda. Tõenäoliselt on abiks, et vabatahtliku päästja töö pole igapäevane rutiin, vaid pigem vaheldus tavapäraste toimetuste kõrval.»