Martin Erik Maripuu: naisedki vajavad ajateenistust

Martin Erik Maripuu. Foto: Sille Annuk

Ajad on muutlikud, Euroopas on sõda. Kelle ülesanne peaks olema agressorile vastu seista? Sinu? Minu? Või nende?

Aina rohkem räägitakse, et inimesi ei tohiks liigitada tulenevalt soost. Poliitikute retoorikas viljeletakse protsendipoliitikat, et pidada arvet, kui palju on valitsuses või mõnes komisjonis naisi ja kui palju mehi. Tekib küsimus, mis hetkest sai sugu olulisemaks oskustest ja teadmistest.

Kogu selle protsendipoliitika juures jäetakse aga täiesti kõrvale meie demokraatia kõige eksistentsiaalsem küsimus – riigikaitse. Igal aastal võetakse tuhandeid noormehi ajateenistusse, nende kõrval on ainult mõnikümmend vabatahtlikuna kaitseväkke minevat neidu. Möödunud aastal alustas kaitseressursside ameti andmetel teenistust 3342 kutsealust, kellest 50 olid naised. Eelmise aasta seisuga on reservi määratud 231 232 meest ja 1177 naist.

Iisraeli eeskujul võiksime hakata andma üldist sõjalist väljaõpet ka naistele, sest nendelgi peavad olema oskused ennast kaitsta.

Miks ei võidelda selles küsimuses klassikaliste soorollide vastu? Miks ei ole ajateenistus kohustuslik kõigile?

See, mida ma eelnevalt kirjeldasin, on mõtteviis, et riigikaitse on kohustus. Tegelikult ei peaks riigikaitset vaatama mitte kohustuse, vaid võimalusena. Eesti riik on andnud oma kodanikele võimaluse õppida ellujäämist, laskmist, sõjatehnikat, sõjapidamise teooriat. Seda eeldusel, et sa oled mees.

Iisraeli eeskujul võiksime hakata andma üldist sõjalist väljaõpet ka naistele, sest nendelgi peavad olema oskused ennast kaitsta. Ukrainas on ju näha, et sõdurid lasevad kõike, mis liigutab.

Naised ei peaks meestega täpselt samasugust ajateenistust läbima, neile võiks luua eraldi teenistuse. Ei nõua ju ka tänapäevane sõjapidamine, et naised peaksid meestega kaevikuliinides elu ja surma peale mõõtu võtma. Üha rohkem toimub sõda virtuaalselt, distantsilt ja tehnika abil. See kõik nõuab töökäsi ja tabukaid inimesi, kes oskaks seda tehnoloogiat kasutada.

Kohustusliku sõjalise väljaõppe puudumisest naistele kooruvad välja klassikalise soorollipoliitika ilmingud. Kas ei peeta naisi sama taibukateks ja võimekateks, et neid ei kaasata? Eestil ei ole nii palju sõjalist ressurssi, et sootunnuste alusel selekteerida, keda võetakse kaitseväkke ja keda mitte.

Jah, meil on olemas Naiskodukaitse ja kaitseväe vabatahtlik teenistus naistele, kuid sõjalise konflikti olukorras ei pruugi sellest piisata.