Arved Breidaks: ka kombainiga sõditakse

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kuigi Coca-Cola otsustas Venemaa turult lahkuda juba eelmise aasta märtsis, pole kuulus magusjook idanaabri kaubandusest kadunud. Neid jooke tuuakse niinimetatud alternatiivse impordina sisse Kesk-Aasia riikidest, kus Venemaa kallaletungi Ukrainale nii südamesse ei võeta kui (Ida-)Euroopas.

Venemaale on praeguseks kehtestatud juba kes-teab-mitu sanktsioonipaketti. Külmutatud on rikkurite välispankades olnud raha, piiratud Venemaa toorainemüüki ja pangandust, rääkimata kõrgtehnoloogilistest vidinatest, mida sõjanduses kasutatakse.

Üks valdkond, mida sanktsioonid üleliia ei puuduta, on põllumajandus. Täpsemalt on Euroopas jätkuvalt sallitud Venemaal toodetav väetis ning teravili. Sellega soovib Euroopa tagada, et toit maailmas liialt ei kallineks ega suureneks toidupuudus. Vene naftast ja gaasist oleme loobunud või seda tublisti piiranud, aga teraviljast ja väetistest mitte.

Nagu teame, viiakse Venemaale Eesti kaudu põllumajandustehnikat. Täpsemalt teraviljakombaine, mis on praegusel lõikusajal nõutud kaup. Tõenäoliselt pole Eesti ainus Euroopa riik, mille kaudu põllumajandustehnikat Venemaale viiakse, et aidata sel sõdival riigil vilja­tagavara salve saada.

Kuuldavasti polevat saatedokumentide järgi kombainide sihtkoht üldsegi Venemaa, vaid hoopis Kasahstan või mõni muu riik, kuhu teisiti ei pääse kui läbi Venemaa sõites. Ehk see nii ongi, aga kes seda ikka kontrollib, millises oblastis masinad järelkärult maha tõstetakse.

Meie võimuses on öelda, et läbi meie maa vaenlasele vajalikku tehnikat ei veeta.

Nii nagu Coca-Cola jõuab ringiga ikkagi Vene turule, jõuavad sinna ka paljud teised ja tähtsamadki kaubad, mille turustamine on Venemaal lõpetatud või lausa ära keelatud. Maakera on ju ümmargune – kui ühelt poolt ei saa, siis teiselt ikka.

Hiina autotootjad, mille nimed on enamikule Eestis täiesti tundmatud, on viimase aasta jooksul teinud Venemaal head äri, sest kõlavamate nimedega Euroopa tootjad on seal oma äri kinni pannud. See paneb varem või hiljem Euroopa firmajuhid mõtlema, kas tulevikus on Vene turule tagasiteed, kui hiinlased selle üle on võtnud.

Mandrilaamade põrkumisjoontel väriseb maa ja purskavad vulkaanid. Ka meie elame põrkumisjoonel, ainult et poliitilisel, ja tajume mõningaid asju teravamalt kui need, keda lahutavad Vene piirist sajad või tuhanded kilomeetrid. Meie võimuses on öelda, et läbi meie maa vaenlasele vajalikku tehnikat ei veeta. Olgu selleks pealegi kombainid, ka nendega sõditakse.