Tõrva noored suunduvad laia maailma õppima

Marilin Hindre jätkab sügisel haridusteed Hongkongis.Kärt Karu Foto: Kärt Karu

• Tõrva Gümnaasiumi lõpetanud üheksandikud lähevad edasi õppima välismaale.
• Üks noor suundub Hongkongi, teine Ameerikasse.
• Kandideerimisprotsessid olid lõpetajatel erinevad.

Tõrva gümnaasiumi 9. klassi lõpetajad Marilin Hindre ja Karl Arkadi Kõvask lähevad sügisel edasist haridust saama kodust õige kaugele: üks Hongkongi ja teine Ameerika Ühendriikidesse.

Marilin Hindre (16) on Tõrvast pärit noor neiu, kes kogu elu tegelenud laulmise, viiuldamise ja kunstiga. Lisaks on ta osalenud olümpiaadidel, toimetanud Tõrva Raadios ja olnud näitleja Tõrva noorteteatris Hingevärvid. Sügisest suundub Marilin aga Hongkongi Li Po Chun United World College’isse (UWC), et oma keskharidus seal omandada.

Sealne haridussüsteem on tema sõnul Eesti omast tunduvalt praktilisem, noori kasvatatakse elukestvateks õppijateks. Tehakse koostööd koolide, valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, et luua väljakutseid pakkuvaid ja rahvusvaheliselt sobivaid programme koos sisuka hindamissüsteemiga.

«Igaüks valib endale teatud ainerühmadest kuus meelepärast ainet,» kirjeldab Marilin võimalusi, kuidas seal endale nii-öelda suund valida. «Ma ei ole oma valikuid veel kinnitanud, aga kindlalt võin öelda, et õpin seal eesti keelt, bioloogiat, keemiat ja matemaatikat, millest viimane on kohustuslik. Ülejäänud kaks ainet oleks mõni võõrkeel ja sotsiaalteadus.»

Kandideerimisprotsess täis üllatusi

Hongkongis hakkab Marilin elama koolilinnakus, kus tuba jagatakse nelja inimesega, nii et majutuse pärast ta muretsema ei pea. «Sain 70 protsenti stipendiumi, nii et 30 protsenti õpingute kuludest pean ise kinni maksma,» kirjeldab Marilin. Ta lisab, et nad koguvadki praegu koos teiste eestlastega lennupiletite raha, sest kulusid on niivõrd palju.

Marilin kandideeris kooli UWC Eesti komitee kaudu, kus ei saanud valida, millisesse kooli või riiki ta järgmiseks kaheks aastaks elama ja õppima suundub. «Saime neile öelda oma eelistused, aga nad ei garanteerinud, et sellega arvestavad. Päris kandideerimise alguses me isegi ei teadnud, mis valikud meil on,» meenutab Marilin.

Kandideerimisprotsessiks erilisi kriteeriume Marilini sõnul ei olnudki. «Tuli lihtsalt ise olla väga motiveeritud ja hakkaja ning nende kodulehelt ankeet lahti võtta ja vastama hakata!»

Kandideerimisel tuli avaldada arvamust ühiskondlikes küsimustes ja sinna otsa veel kaks lühiesseed kirjutada. «Lõppvoorus saime füüsiliselt kokku ja seal tehti meiega intervjuud. Mängisime igasuguseid loomingulisi ja proovilepanevaid mänge,» kirjeldab Marilin.

«Väga suurt tuge pakkusid kandideerimisel varasemad Eestist pärit stipendiaadid, kellega saime juunis mitu korda kokku, alati oli võimalik neile ka kirjutada,» sõnab neiu. Kool on tema sõnul väga vastutulelik ning Marilin pihib, et pommitab tihti neid ise ka küsimustega, kui millestki aru ei saa. «Vastatakse väga ilusti!» naerab ta.

Noor neiu ei tea siiani, miks just tema valituks osutus. «Ma pole neilt küsinud, aga ju siis meeldisin neile!» arvab Marilin. «Intervjuul nad ütlesid, et neile meeldis, kuidas debatti pidasin ja seda väga energilist seltskonda maha rahustasin,» meenutab Marilin.

Tulevik on põnev, aga hirmutav

Oma tulevasi klassikaaslasi ei olnud Marilin enne 3. juulit näinud ega nendega suhelnud. Koolis on ta ainus eestlane.

Ettevalmistuste teemal sai neiu just teise aasta õpilastelt kirja selle kohta, kuidas nad hakkavad augustis uute õpilastega tihedalt suhtlema, et saaks kõigile küsimustele ja kahtlustele enne Hongkongi minekut vastused.

Uue seikluse eel on Marilin eelkõige väga põnevil, kuid kinnitab, et on natuke hirmus kogu elu 8000 km kaugusele maha jätta. Oma uute klassikaaslaste nägemist ja tundmaõppimist ootab ta siiski suure elevusega. «Tegelikult on kõike uut, mis seal ees ootab, nii palju, et ei oskagi midagi ritta panna,» nendib Marilin, kuid kinnitab, et ei mõtle sellele praegu liialt. «Püüan nautida oma viimast pooltteist kuud Tõrvas.»

Inimesel, kes soovib samuti kandideerida, soovitab Marilin lihtsalt iseendaks jääda. «Ole sina ise, sest kellegi teise mängimine ei tasu ära. Kui nad tahavad sinna sind, siis ainult koos kõikide su veidruste ja teistmoodi mõtetega. Seda nad tegelikult otsivadki.»

Suund Ameerikasse

Karl Arkadi Kõvask (16) on samuti Tõrvast pärit aktiivne noor, kes tegelenud muusika, kunsti ja teatriga. Temagi näitleb Tõrva noorteteatris Hingevärvid. Lisaks on ta saanud TORE ühingu aasta tugiõpilase tiitli.

Karl Arkadi suundub sügisest üheks õppeaastaks ehk kümneks kuuks Ameerika Ühendriikidesse vahetusõpilaseks.

Praegu pole noormehel veel teada, kuhu ta täpselt õppima suundub. «Teada on ainult osariigid, kuhu on võimalik kooli minna: California, Colorado, Illinois, Iowa, Michigan, Montana, Ohio. Sest need on asukohad, millega minu tugiorganisatsioon World Link tegeleb,» selgitab Karl Arkadi.

Sealne haridussüsteem peaks Karl Arkadi sõnul olema Eesti omaga sarnane. «Kõige suuremad erinevused ongi vist tööde vastamises ja peamiselt hindamises, aga kui küsimusi tekib, saan õnneks nõu küsida oma vahetusperelt, kes mind vabatahtlikult majutab, ja muidugi kohalikult koordinaatorilt,» kirjeldab noor.

Ameerikasse minek tõmbas teda, sest ta oli varem Ühendriike külastanud. «Usun, et harjun eluga ära,» sõnab Karl Arkadi ning lisab, et faktoriks on kindlasti ka juba olemasolev keeleoskus. «Õnneks on kasutusel keel, mida juba oskan ja saan kasutada. Lisaks sellele elab seal juba aastaid minu õde.»

Karl Arkadi sõnul arvestab ta, et võib olla üks esimesi, kui mitte esimene eestlane, keda selles koolis kohatakse.

«FLEXi programmi finalistina saan igasugu koolitusi selle kohta, kuidas sealse eluga hakkama saada ja Eesti riiki esindada. Nii et kui kohale jõuan, olen kindlasti valmis kõigeks või vähemalt enamuseks, mis ees ootab,» kirjeldab noor.

Kandideerimine oli põhjalik

Kandideerimiseks tema sõnul väga palju eelnevat valmistust vaja ei olnud. «Kui oled kindel, et tahad Ameerikasse minna, ja eesmärgid on paigas, siis ei pea millegi pärast muretsema. Jää iseendaks ja ole enesekindel,» soovitab Karl Arkadi.

Esimene voor toimus internetis, kus vastati küsimustele, kirjutati mõni essee ja tehti inglise keele test. Peale esimese vooru läbimist läheb Karl Arkadi sõnul juba detailsemaks. «Peab hakkama dokumente täitma ja kinnitama, et oled terve nagu purikas. Puuetega inimesed saavad ka muidugi kandideerida, aga praegu räägin oma kogemusest,» täpsustab noor.

Kui kõik dokumendid täidetud, peab paberi peal essee kirjutama ja ühel päeval ka intervjuule minema. «Pärast seda tuleb vastust oodata ja loota, et said sisse.»

Karl Arkadi sõnul aitasid stipendiumi saamisel kindlasti kaasa mõned tema saavutused, peamiselt TORE ühingu antud aasta tugiõpilase tiitel. «Kuid peamine pole see, mida saavutanud oled, vaid see, mida saavutada suudad,» nendib Karl Arkadi. «Ei pea olema palju teinud, et see stipendium saada. Alles rääkisin ühe lätlasega, kes ka oli saanud FLEXi programmi sisse. Tema oli küll üllatunud, sest oskas enda sõnul ainult tantsida,» kirjeldab noor ning lisab, et see polegi tähtis, mida teinud oled, sest peamine on see, kas suudad võõras kohas oma riiki esindada.

Praegu, poolteist kuud enne minekut, tunneb Karl Arkadi igasugu tundeid. «Närv on muidugi sees, aga elevus ja rõõm on peamised. Ootan väga uusi võimalusi luua püsivaid sidemeid ja õppida uusi asju,» sõnab ta. «Kui tahad kandideerida, siis julgustan sind! See ei võta tükki küljest. Kõige hullem, mis juhtuda võib, on see, et ei saa programmi sisse. Jää iseendaks!»