GALERII ⟩ Hiidnäkil kedagi vette meelitada ei õnnestunudki

Laupäeva viimastel tundidel ja ööl vastu pühapäeva Tõrva Veskijärve kallastel nähtu pani tõsiselt imestama – kustkohast need tuhanded inimesed küll kokku tulid?

Samal ajal, kui puupüsti täis esinemisplatsil üles astunud Taukar nii noored kui vanemad kaasa laulma pani, oli teist sama palju rahvast end sisse sättinud juba järvekallastel. Rääkimata nendest, kes olid juba suundunud parkmetsa alla, avastamaks valguse ja tulega seotud üllatusi. Aga ilmselt on Eesti selle suve suurim valgusfestival end juba tõestanud, sest pärast keskööd vurasid vähemalt Tartu suunas päris pikad autokolonnid.

Siit kohe ka soovitus järgmisel aastal tulijatele: rada tasub läbida suhteliselt varakult, kui inimmassid pole veel pärale jõudnud. Või siis lausa kaks korda – algul veel valges ja hiljem päris pimedas, kui valgusefektid toimivad hoopis teistmoodi. Kui mina retke algpunkti tagasi jõudsin, ei mahutanud peateelt kõrvale suunduv kitsam rada enam kõiki soovijaid, mistõttu tekkis lausa tropp. Kui selline press taga, siis vaevalt on mahti enam uurida, mis on järjekordse kunstiteose nimetus ja kes on selle autor. Rääkimata sellest, et jääksid pikemalt pidama kas või lugemislaua juurde, kus lugesid katkendeid erinevatest teostest ette kaks prouat.