Roosi Rahnu: puhkamist tuleb harjutada

Roosi Rahnu Foto: Erakogu

Meie ühiskonnas peetakse kiiduväärseks, kui sa kogu aeg millegi kallal möllad. Kui inimene on olnud pikalt aktiivne, mitmel rindel tegutsenud ja kogu aeg mõnd rauda tules hoidnud, oodatakse alati, et ta kohe jälle üht-teist uut ette võtab. Puhkusest midagi kuulda ei taheta – see on ju mõeldamatu.

Paljudel mu tuttavatel täidavad päevi kool, mitmesugused huviringid, trennid, hobid ja sõbrad. Kogu aeg on midagi teoksil, kuskil ikka miskit toimub. Ja siis tekib paus – on see kas nädalavahetus, nädal või isegi vaba kuu ning need nii-öelda pealtvaatajad kohe platsis oma küsimisega: «Nonii, mis siis järgmiseks?»

Küsimused «kuidas sa küll nii palju jaksad?» ning «aga kas sul siis igav ei hakka?» tulevad kogu aeg paralleelselt. Samas tulevad käsikäes ka sellised kommentaarid: «Peaksid puhkama» ja «Sa ei tundu nagu inimene, kes suudaks niisama olla ja jalad seinale visata.» Needki justkui kinnistavad töönarkomaanluse maailmapilti, ilma et ise sellest päriselt aru saaksid.

Mõnele kindlasti meeldib, kui kogu aeg on mõni plaan soolas ja saab pidevalt millegi kallal toimetada. Mõni on sellise eluviisiga nii harjunud, et ei oskagi teisiti. Ja kui vaba hetk tekib, otsitaksegi kohe uus tegevus, kuhu end uputada, et ennasthävitavalt tööd edasi teha.

Paar aastat hiljem on need inimesed läbipõlenud, vahetavad eriala või jätavad kogu oma senise elu ning põgenevad kuskile mujale. Järjekordne talent raisatud.

Võiksime võtta aega iseendale ja puhata täpselt nii, nagu meile vaja on, laskmata töömõtetel end hulluks ajada.

Eestlasel on pidev rassimine veres. Tunneme ju selle üle isegi uhkust, kui pole ammu puhanud ja «kellel selleks puhkamiseks ikka aega on». Meenutame «Tõde ja õigust» ning rabame surmani, sest oleme ometi eestlased.

Viimasel ajal on õnneks siiski hakatud puhkusest lugu pidama. Meieni on jõudnud paljude teiste kultuuride uskumused ja kombed, mis puhkust ja enesele aja pühendamist väärtustavad. Räägitakse ka unistuste töökohtadest, kus soovitataksegi inimestel rohkem puhata ning tänu sellele tehakse ka paremini tööd. Näiteks neli päeva kestvad töönädalad, mis pidavat töötajate motivatsiooni ja töötahet elustama.

Võiksime võtta aega iseendale ja puhata täpselt nii, nagu meile vaja on, laskmata töömõtetel end hulluks ajada. Kas või paar tundi päevas täielikku rahu, et hakata vaikselt olemise kergust endale sisse harjutama.

Tulevastel põlvkondadel võiks ju paremini minna kui Vargamäe Andresel ja Krõõdal.