Aave Hannus: ürgsest mehhanismist on saanud meile takistus

Spordipsühholoog Aave Hannus. Foto: PeaTreener OÜ

Tihti arvatakse, et uue harjumuse kujundamine on keeruline. Tegelikult on teadlik liikumisharjumuse kujundamine õige lähenemise korral üllatavalt lihtne.

Umbes pool meie igapäevategevustest käib kui automaatpiloodil. Me ei pea neid teadvustama ega end nendeks kokku võtma. Need ongi harjumused. Ja kui sinu elus ei ole siiani liikumisharjumusi, saab neid täpselt samamoodi kujundada kui hambapesu või riidessepaneku harjumust.

Kõige õigem oleks alustuseks lisada päeva 10-minutilisi liikumistegevusi, mida tasapisi harjumuseks kujundada.

Mis siis liikumisharjumustes nii erilist on? Esiteks võtab see võrdlemisi palju aega. Teiseks peame mugavustsoonist väljuma. Kolmandaks on liikumistegevused pikad jadad ja nõuavad läbimõtlemist.

Kui siduda igapäevarutiini 15-minutine jooksuring või 50 istesse tõusu enne õhtusööki, võtab sellise harjumuse pool­automaatseks kujunemine 18 päeva kuni üheksa kuud.

Hea uudis on, et kui mõni päev jääb vahele, ei ole sel harjumuse kujunemisele suurt mõju. Keskmiselt on vaja tegevust korrata 66 korda, enne kui see hakkab harjumuseks kujunema.

Jaapanis uuriti üle 65-aastaseid ja leiti, et need, kes liikusid koos teiste inimestega, said tervisele enam kasu võrreldes nendega, kes liikusid üksinda. Sõltumata sellest, kui palju inimesed liikusid.

Abiks on ka enda premeerimine. Inimesed eeldavad, et hea tunne pärast trenni ongi iseenesest preemia. Tegelikult see sageli nii ei ole. Kuigi tunneme ennast pärast liikumist hästi, siis liikumise ajal tunneb suur osa inimesi ennast võrdlemisi ebamugavalt. See on meil looduse antud pidurdusmehhanism, et me liiga palju energiat ei kulutaks. Loodus aga ei ole arvestanud, et tasakaal võib paigast ära minna. Tänapäeval saavad inimesed väga palju puhata. Näiteks autoga sõita või traktoriga lund lükata. 2012. aastal kuulutatigi välja ebapiisava kehalise aktiivsuse «pandeemia».

Ürgne energiakokkuhoiu mehhanism on meile takistuseks saanud. Peame olema nutikad ja vaatama, kuidas liikumine meeldivaks teha ja kuidas ennast premeerida.

Vaadake näiteks võrkpallureid. Kui nemad korralikult mängivad, nad ikkagi innustavad ja tunnustavad üksteist: tubli töö, hästi paned! Samamoodi võime ennast innustada, julgustada ja kiita.

Näiteks selle eest, et lifti kasutamise asemel lähen trepist. Või selle eest, et pargin auto ära kilomeeter enne töö juurde jõudmist ja lähen viimase kilomeetri jalgsi. Või selle eest, et enne õhtusööki teen 50 kätekõverdust.