Stalini kättemaks õilmitseb piirialadel edasi

Karuputke koloonia võimsusest saab aimu, kui nende vahele ronida. Antud juhul ongi keskkonnaameti loodushoiutööde büroo spetsialist Marko Kukk seda teinud. Foto: Arved Breidaks

Käänulisel metsateel peatub valge maastikuauto. Juht võtab pagasiruumist labida, heidab teeservas kössitavale ohvrile pilgu ja virutab selle siis teraga jala pealt maha. Sellega asi ei piirdu: mees hakib labidaga puruks ohvri blondi pea ning kaevab ka juure välja – üks ohtlik karuputk jälle vähem.

«Sellel ei ole õisikud veel valminud ja neid ei pea ära korjama,» ütleb keskkonnaameti loodushoiutööde büroo spetsialist Marko Kukk, kelle töö on Võru, Valga ja Põlva maakonnas karuputkega sõdida. Hukatud taime hakitud valged õied jäävad Missokülä–Laura tee serva maha, kuid edasine sõit ei kesta kaua. Kogenud pilk silmab varsti järgmist taime.

«Teise aasta taim,» ütleb Marko Kukk. «Järgmisel aastal läheb õitsema. Siin on niitmine tema kasvu pärssinud.» Ka see taim võetakse juurega maast välja.