Arved Breidaks: Võrus on rattaga piinlik sõita

Arved Breidaks Foto: Erakogu

Peatan oma jalgratta ristmikul, et Võru peatänaval, Jüri uulitsal, liikuvad autod läbi lasta, nagu liikluseeskiri nõuab. Ent selle asemel peatub hoopis Jüri tänaval sõitev auto, mille juht jääb ootama, et ma üle peatee oma manöövri ära teeksin.

Sellises olukorras tahab süda heldimusest sees ära sulada, sest näib, et ratturite vähemus on Võru autojuhtide enamuse silmis saanud eriliselt hooliva kohtlemise osaliseks. Kuna taolisi situatsioone on suvel juhtunud korduvalt, kus autojuht pakub mulle eesõigust, kuigi liikluseeskiri ütleb vastupidist, olen võimalusel hakanud Võrus sõitmist vältima.

Esiteks põhjusel, et kui ma pakutud ebareeglipärast eesõigust ära ei kasuta, saab heast tahtest liigse stopi teinud autojuht lihtsalt pahaseks. Umbes nagu siis, kus ülekäiguraja juures seisev inimene vehib käega, et sõida aga, küll ma pärast lähen üle. Teiseks tekitab see piinlikkust, sest arvan, et rattur ei peaks olema liikluses erikoheldud, vaid järgima liikluseeskirja – nagu autojuhidki.

Kolmandaks loob see ratturites võltsi turvatunde, et võid sõita, kuidas tahad – küll autojuhid su mõtteid aimata oskavad ja õigel ajal auto seisma saavad, kui sa näiteks üle kõnnitee tuhised. Kõik autojuhid pole ju nii ülehoolivad ega suuda ka inimeste mõtteid lugeda.

Leian, et autojuhid ei peaks rattureid ja samuti tõukerattureid ära hellitama. Kui mõni tuiskab ratta seljas ülekäigurajale, võiks talle häbenemata signaali anda.

Väljaspool asulat on asjad muidugi palju selgemad: rattur püsib reeglina kenasti paremas teeservas ja autojuht möödub temast turvalise kaarega. Seda võiks muidugi keegi veokijuhtidele edasi öelda, sest neile paistab meeldivat parempoolsest peeglist vaadata, kas sai ikka küllalt lähedalt ratturist mööda sõidetud, nii et väntajal lenkstang väriseb. On ka erandeid, kuid üldiselt on liikluskultuur Võru ümbruskonna teedel rattureid märkav ja austav.

Linnaliikluse manu tagasi tulles leian, et autojuhid ei peaks rattureid ja samuti tõukerattureid ära hellitama. Kui mõni tuiskab ratta seljas ülekäigurajale, võiks talle häbenemata signaali anda. Kui rattur seisab ristmikul, võib lasta tal rahulikult oma järge oodata.

Kui aga rattur liigub linnas sõiduteel, oleks viisakas temast möödasõidul kerge põige tee telgjoonele teha või kui see pole liikluse tõttu võimalik, siis vähemasti hoogu maha võtta. Uskuge, ratturid on selle eest südamest tänulikud ja mõni koguni viipab tänutäheks.