Maarius Suviste: saatan peitub detailides

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Juba mõnda aega kedranud poliitintriig teljel presidendi kantselei riigipea sisenõuniku kaudu, rahandusministeeriumi kantsler ja rahandusminister on justkui halb unenägu. Nagu stseen riigiametniku raskest saatusest rääkivast briti huumori kultuslikust teosest «Jah, härra peaminister».

Kui kogu seda kemplust kõrvalt vaadata, kerkib paratamatult 20. augusti eel õhku küsimus, kuhu me õigupoolest nende aastakümnete jooksul oleme Eesti riigina jõudnud. See, et riigi institutsioonil napib raha, et minna Eestit piiri taha esindama, ja üleüldse on näpud põhjas, tundub olevat vaat et kõige väiksem mure praeguse keeristormi kõrval.

Veelgi suurem mure paistab olevat see, et kõrgeid riigiteenistujaid on justkui tabanud kollektiivne kuumarabandus, kuigi pole ju pikalt väga palavat ilma olnud, et päevade kaupa kedratakse teemal, kes mida mäletab või ei mäleta, kes mida kohtumisel ütles või ei öelnud. Sõna sõna vastu. Ning üleüldse, kes kellele helistas ja mida sellest välja luges või ei lugenud, kes küsis läbi lillede riigi toimimiseks raha juurde või ei küsinud, kes andis mõista, mida ta mõista anda ei tahtnud ... Segadust kui palju, üksteisele ärategemist avalikkuse silmis veel rohkem.

Aga kes sellest võidab? Mitte keegi. Ei võida rahandusminister, rahandusministeeriumi kantsler ega presidendi sisenõunik. Aga kes sellest kaotab? Peale selle kurikuulsaks saanud kuldse trio kogu Eesti maine – riik, mis sel nädalal taas iseseisvuse taastamise päeva tähistab.

Ja nii võtabki kogu skandaal, milles võitjaid ei ole, kuid kaotavad kõik, kogu tähelepanu endale.

Kuid ei ole ju välistatud, et võimulolijad võivad tagatubades tõenäoliselt rõõmust isegi silda visata. Poliittehnoloogiliselt võib ju kemplust edukaks pidada. Enam ei räägita äsja esile kerkinud riigile kuuluva lennundusettevõtte, no selle Nordica jamadest ja suurest kahjumist ning välisministri välihaiglate saagast. Fookus on kõrvale juhitud ka Eesti riigi ja inimeste majanduslikult seisult, edasiselt käekäigult, tööpuuduse kasvult, eesootavatelt valusatelt kärbetelt ning järgmise aasta riigieelarvelt.

Ja nii võtabki kogu skandaal, milles võitjaid ei ole, kuid kaotavad kõik, kogu tähelepanu endale. Miks just nüüd ja praegu, see näib olevat sama oluline küsimus kui see, mida selle varjus praegu vaikselt tegelikult ära tehakse. Küllap aeg selleks selgust annab. Eks saatan ole varemgi detailides peitunud.