Roosi Rahnu: andke noortele eksimisruumi

Roosi Rahnu Foto: Erakogu

Noored näevad maailma alati teistmoodi kui eelnevad põlvkonnad. Näiteks see keskkond, milles mina ja mu eakaaslased üles oleme kasvanud, on hoopis teine kui ajal, kui küpsesid meist kümme aastat vanemad inimesed.

Maailm on muutunud, suhtlus on vahetum, uudised jõuavad meieni kiiremini. Piirid inimeste ja riikide vahel on hägustunud ning nähtamatute lainete abil oleme pidevalt suhtluses.

Oleme kasvanud nutiajastus, kus eri seadmetest tuleb täiesti peatumatu voog uut infot, teadmisi, meelelahutust. Sotsiaalmeedias loome endale ise mulli, milles elame ja mida mujalt näeme.

Jälgime sealt, kuidas teised noored maailma muudavad, ja tahame seda ka teha. Ei peakski olema vahet, kas see meil just nii hästi õnnestub, nagu vaimusilmas näeme. Vähemalt oleme proovinud ja teame, kui järgmine kord peab midagi teisiti tegema.

Aga kõigi elu nii lihtne ei ole. Mõnele öeldakse, et kui tegid vea, siis on kõik. Katse on läbi, mine kükita nüüd nurgas ja mõtle, mida valesti tegid.

Vanemad tegijad ütlevad tihti, et oleme kogu aeg teistmoodi teinud: tehke nii nagu meie või ärge tehke üldse. Mõnigi noor otsustabki, et ei teegi siis enam üldse. Tekib surnud ring, kus asjad vahepeal hakkavad küll paremaks minema, kuid tihti seisab ikka keegi tee peal ees ja keelab. Sest vanemad inimesed teavad ju paremini ja ütlevad: me teeme siin päris­asju. No tehke. Aga meie teeme ju ka.

Meile öeldakse, et otsustage ise ka midagi. Otsustamegi siis. Tagajärg võib olla aga: «Ei, ei, nüüd tegite küll valesti, ärge enam otsustage.» Me siis rohkem ei otsusta.

Noortevolikogud, õpilasesindused – enamik praeguseid «tegijaid» on ise samamoodi kuskilt sealt alustanud. Siiski tundub mõnelgi olevat meelest läinud, et kunagi on esimene kord. Kui oled noor ja roheline, peabki proovima.

Aga ei, kohe pead oskama. Muidu saad vastu näppe ja ära enam proovi, ära raiska targemate aega. No me ei proovigi. Siis aga küsitakse: miks noored midagi ei tee.

Meile öeldakse, et otsustage ise ka midagi. Otsustamegi siis. Tagajärg võib olla aga: «Ei, ei, nüüd tegite küll valesti, ärge enam otsustage.» Me siis rohkem ei otsusta.

Noortele heidetakse pidevalt ette saamatust ja laiskust. Varsti aga ei tahagi enam keegi midagi teha, kui proovida ei lasta.

Kõik me teeme vigu, eksime ja õpime. Õnneks oleme arenguvõimelised. Annaks siis ehk ka noortele eksimisruumi.