Skip to footer
Päevatoimetaja:
Kersti Kond
Saada vihje

Ester Karuse: riik ei saa oma kohustuste täitmisega hakkama

Ester Karuse
  • Eesti riigi maksupoliitika on vildakas.
  • Valitsus ainult hädaldab ja süüdistab, selle asemel, et otsustavaid samme astuda.
  • Olukorda saaks kerge vaevaga mõnevõrra parandada.

Viimase aja sündmuste valguses tuleb tõdeda, et Reformierakonna juhitav Eesti riik on käed püsti tõstnud ning mingisugust tuge meie rahval sealtpoolt oodata ei ole. Selle asemel, et lahendusi otsida ja leida, on mindud mugavama lahenduse teed ja korratakse vana mantrat: raha ei ole.

Tegelikult ma ei imesta, kui see väide ka tõele vastab, kuid valitsuse juhtpartei esindajad peavad seejuures endale ausalt tunnistama, et just nemad on praeguse masendava olukorra arhitektid.

Reformierakonna kanda on olnud peaministri ja rahandusministri portfell alates 2021. aastast ning enne valimisi langetatud vastutustundetute otsuste kibedaid vilju saame nüüd üheskoos maitsta.

Paraku tuleb nõustuda suurärimees Urmas Sõõrumaaga, kes hiljutises intervjuus Postimehele nentis, et Eesti riik on sisuliselt pankrotis ja maksutõusud on tõstnud terve ühiskonna stressitaset. Uutest koormistest räägitakse rannas, suveteatrites, kontsertidel ... Praegu veel ainult räägitakse, varsti saavad inimesed seda omal nahal tunda. Saatjaks viis kvartalit järjest kestnud majanduslangus.

Ja kuhu me oleme säästupoliitikaga välja jõudnud? Viie rikkama riigi sekka jõudmise asemel peab president, riigi tähtsaim mees, rahapuudusel loobuma välisvisiitidest ja vastu võtma ettevõtjate 30 000-eurose toetuse, et korraldada Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeva pidulik vastuvõtt.

Liikumisaastal ei suuda valitsus leida 50 000 eurot Haanja spordikeskuse elushoidmiseks ning asutuse juht Anti Saarepuu peab käima mööda ettevõtjaid ja teisi spordilembeseid inimesi, et vabatahtlikke toetusi anuda.

Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks Suurbritannia valitsusega, kui sealsel kuningakojal jääks rahapuudusel midagi tegemata. Reformierakond üritab oma tegematajätmistelt presidendi kantselei rahaküsimisega tähelepanu eemale juhtida, kuid see mäng on liiga mage ja läbinähtav.

Praeguse valitsuse poliitika tulemusel kannatab terve riik. Ilmestamaks olukorra tõsidust toon paar näidet siseturvalisuse valdkonnast. Valdkonna teenistujate arv on viimasel 13 aastal vähenenud 20% võrra. See on neli korda rohkem kui keskvalitsuses tervikuna. Politsei- ja piirivalveameti töötajate arv on kahanenud 27% ehk 1770 võrra ning päästeameti töötajate arv 11% ehk 250 võrra.

Iga kolmas päästja ja iga kümnes politseiametnik töötab lisasissetuleku saamiseks samal ajal ka teise tööandja juures. See negatiivne tendents järjest süveneb.

Kui lisame siia tervishoiutöötajate kroonilise puuduse, siis tuleb peeglisse vaadata ja tunnistada, et riik ei saa hakkama talle pandud kohustuste täitmisega. Kui politseinike ja päästjate hulgas panustatakse järjest enam vabatahtlikele, kas siis tõesti saabub peagi ka aeg, kui haiglates ja perearstikeskusteski tegelevad inimeste terviseprobleemidega vabatahtlikud? Teen, kui tahan, tulen, millal tahan!

Kagu-Eestist valitud saadikuna tunnen sügavat muret Rally Estonia saatuse pärast, valitsuse garantiita ei ole võimalik niivõrd mastaapset võistlust korraldada. WRC promootor ja ralli korraldajad ootavad pingsalt vastuseid, kuid selle tühise teema pärast ei hakka meie ministrid ometi puhkuserežiimi katkestama. Küll sügisel jõuab.

Murekohti jagub veel. Liikumisaastal ei suuda valitsus leida 50 000 eurot Haanja spordikeskuse elushoidmiseks ning asutuse juht Anti Saarepuu peab käima mööda ettevõtjaid ja teisi spordilembeseid inimesi, et vabatahtlikke toetusi anuda. Teehoiukavast ja tasuta ühistranspordi kaotamisest ei hakka ma rääkimagi, need on valitsusele liiga keerulised rehkendused.

Kõik need hädad on suuresti ajale jalgu jäänud maksupoliitika tagajärg. Sellele on korduvalt viidanud Keskerakonna praegune esimees Jüri Ratas ja juhi kohale kandideeriv Tanel Kiik.

Selle asemel, et maksusüsteemi ajakohastada ja koormust ühtlasemalt jaotada, on Reformierakond valinud vastupidise tee ehk teinud rahalise kingituse jõukamatele inimestele. Tulumaksureformi tulemusel võidab 1200 eurot teeniv inimene kuus senti kuus, 2500-eurose kuupalgaga inimene aga 106 eurot kuus. Kui lisame siis käibemaksu ja tulumaksu tõusu, automaksu ning kõrge inflatsiooni, siis madalapalgaliste ja keskklassi kuuluvate inimeste ostujõud väheneb märkimisväärselt.

Kui politseinike ja päästjate hulgas panustatakse järjest enam vabatahtlikele, kas siis tõesti saabub peagi ka aeg, kui haiglates ja perearsti-keskusteski tegelevad inimeste terviseprobleemidega vabatahtlikud?


Eesti maksutulude ja avaliku sektori kulude osakaal on Euroopa Liidu madalaimate seas, mis ei võimalda pakkuda solidaarselt kättesaadavaid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid meie inimestele, väärikat pensioni eakatele, tasuta haridust lastele ja noortele ega teisi vajalikke teenuseid.

Pakun omalt poolt välja kaks lahendust, mis muudaks Eesti maksusüsteemi õiglasemaks ja aitaks riigieelarvesse leida lisaraha ühiskonnale suurt valu tekitamata.

Tervishoiu rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust ei ole tänapäeval üha paindlikumate töövormide tingimustes enam jätkusuutlik ning samasugust panust peaksid kandma ka platvormiteenustel OÜ-tades lisateenistust otsivad inimesed. Praeguse olukorra jätkudes peavad inimesed üha suurema osa maksma oma taskust, mistõttu vajab tervishoiu rahastamine süsteemset muutust.

Kiiremas korras tuleks aga kehtestada meie inimeste ja ettevõtete arvelt rekordilist tulu teenivatele pankadele erakorraline kasumimaks. Leedu on seda juba edukalt rakendanud ja sealne kogemus näitab selgelt, et finantsasutuste külvatud hirm, nagu paneks pangad selle tagajärjel uksed kinni, on alusetu. Eelmisel nädalal saime uudistest lugeda, et samasugust sammu kaalub ka Läti valitsus.

Eestis toetavad valitsusse kuuluvatest erakondadest seda sammu sotsid, kuid paraku sõnadest nad kaugemale ei jõua, sest jõuõlg on liiga ahtake. Reformierakond ja Eesti 200 lasevad pankuritel aga rahumeeli miljonivannis kümmelda ning eelistavad meie inimestelt seitse nahka koorida.

Kommentaarid
Tagasi üles