/nginx/o/2023/08/30/15558993t1h3005.jpg)
Enamikul meist on suur respekt nende inimeste suhtes, kes riigikaitse ja siseturvalisuse vallas tegutsevad. Eriti veel siis, kui seda tehakse oma vabast ajast. Pragmaatiliselt võttes on ju palju tulusamaid tegevusi kui vabatahtlikuna teisi inimesi aidata või riigikaitses osaleda, küsimus ongi empaatias ja missioonitundes.
Viimasel ajal aga kahte viimast napib, eriti pealinnas. On kurb vaadata, kuidas on võetud vastutus ja asutud riigitüüri juurde, aga ei suudeta ühe laua taha kokku tulla ja üksteisega kui inimene inimesega rääkida. Ollakse kaevunud parteipoliitika kaevikutesse ning sealt antakse lakkamatut turmtuld.
Kes parasjagu rusikaga lauale taob, kes ütles, kes ei öelnud, kes ilmub kohale, kes ei ilmu – sellel ei ole mingit tähtsust inimestele, kes asuvad järjekordse mitmemagnituudilise poliittormi epitsentrist saja, kahesaja või kolmesaja kilomeetri kaugusel.
Mitte midagi ei muutu sellest sõnasõjast paremaks. Küll aga kulutatakse mitu tundi komisjonides mõne poliitiku või erakonna tegude üle arutamisele. Kui oleks rohkem empaatiat, jääksid jokkskeemid, ning kahtlased tehingud ja omandisuhted olemata. Kui mitu elutähtsat otsust jääb tegemata kas või seetõttu, et poliittehnoloogilise valemi järgi on kasulikum peatada kogu parlamendi töö, selmet sisulisi arutelusid pidada?
On kurb vaadata, kuidas on võetud vastutus ja asutud riigitüüri juurde, aga ei suudeta ühe laua taha kokku tulla ja üksteisega kui inimene inimesega rääkida.
On näotu, et samal ajal, kui paljud inimesed panustavad oma vaba aega riigi toimimisse ja jätkusuutlikkusse, promovad teised suure palga eest oma tsunfti, ei tunnista oma vigu, ei suuda loobuda oma positsioonist ning materdavad oponente valimatult. Kus on pikk visioon?
Sel nädalal algas taasiseseisvunud Eesti suurim sõjaväeline õppus Ussisõnad, millest võtab osa üle 10 000 inimese. Samas toimub täna Toompeal Stenbocki maja ees Eesti päästetöötajate ametiühingu hoiatuspikett, kus juhitakse tähelepanu, et siseturvalisuse asutuste eelarvete kärpimine ning palkade külmutamine kaotab Eestist vähemalt kolm päästekomandot.
Ma kahtlen selles, et praegune lokkav poliitiline mudamaadlus muudab õppusel osalevate reservväelaste või vabatahtlike päästjate elus midagi paremaks.
Kõlab klišeena, aga võibolla hakkaks lõpuks ometi tegelema sisuliste ja eluliste probleemidega? Ka riigi tasandil.
/nginx/o/2023/05/11/15313737t1h11c2.jpg)