Tiit Loim: hädadel pole otsa

Tiit Loim Foto: Erakogu

Ilmselt oleks olnud naiivne loota, et hooldereform toob omastehooldajate ja hooldatavate ellu kergenduse ning aastaid kestnud hädad saavad hoobilt otsa, aga teemaga seotud uudised on siiski üpris nörritavad.

Probleemid, mida juulist jõustunud hooldereform peaks lahendama, on pika ajalooga. Hooldust vajava inimeste eest hoolt kandmine on Eestis eeskätt sugulaste kohustus. Seetõttu juhtus seni tihti nii, et kalli hooldekodu asemel jäid eakad (eeskätt, aga ka hooldusvajadusega lapsed ja teised) koju, aga mitte teenust saama, vaid üldjuhul tütre või ema hooldada. Lähedased jäid seetõttu nelja seina vahele, tööturult kõrvale.

Võrdlemisi madalate sotsiaalvaldkonna kulutustega Eestis pidi murranguliselt palju miljoneid eurosid lisav reform tagama, et edaspidi oleks lähedase kodus hooldamine vaba valik, mitte sundotsus. Kui toonane tervise- ja tööminister Peep Peterson Valgas käies eelmise aasta lõpus lausus, et riik soovib ennetada olukorda, kus omavalitsused peavad tõdema, et kohustusi anti, ent raha mitte, jäi see sõnum mulle kõrvu.

Väga loogiline see kõik esmapilgul pole, sest raha tuli valdkonda kõvasti juurde ning nõudluse suurenemise ja hindade kasvuga pidi riik arvestama.

Raha on küll antud, aga nagu on vahepeal selgunud, on eakate osakaalu jälgiv mudel praegu selline, et mõni omavalitsus saab hooldekodus oleva inimese kohta rohkem raha kui teine. Mitmel vallal on rahaga mure, kuna riigi eeldatud summa siiski ei kata omavalitsustele teenustega kaasnevaid kulusid. Ehk siis ikka on justkui tekkinud olukord, mida pidi välditama. «See on hea reform. Probleem on selles, et valitsus annab ülesande täitmiseks ebapiisavalt raha,» ütles hiljuti Lõuna-Eesti Postimehele Antsla vallavanem Kurmet Müürsepp.

Mõnel juhul on inimesed pidanud ka teenuse eest varasemaga võrreldes rohkem maksma, sest hoolekandeasutus tõstis nõnda palju hinda. Kui võtta värske näide Maardust, siis see on omavalitsus, mis sai teistega võrreldes hooldatava kohta üpris suure rahastuse, aga nii isikliku abistaja, koduteenuse kui ka sotsiaal­transpordi hinda tõsteti seepeale mitu korda. Inimesed hakkasid seepeale koduteenusest loobuma.

Väga loogiline see kõik esmapilgul pole, sest raha tuli valdkonda kõvasti juurde ning nõudluse suurenemise ja hindade kasvuga pidi riik arvestama. Aga selline see tegelik elu on. Tahaks loota, et need on üleminekuraskused ja riik viib reaalsuse teooriaga kooskõlla.