Jaan Rapp: mis on memmel südamel?

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Pühapäeval tähistatakse Eestis vanavanemate päeva. Hea põhjus vanemate-vanavanemate juurest läbi põigata, tort ja/või kommikarp lauale panna. Kuulata, mida võõrustajal öelda on ja siis vabandada, et on kiire ja tuleb jälle minna ning küllap varsti näeb.

Nii see pahatihti on. Maksame lillede või maiustustega kinni oma südametunnistuse piinad, et meil oma vanematele-vanavanematele aega napib. Oma elu tahab ju elamist.

Ega mulle väga meeldi sellised päevad nagu naistepäev, emadepäev-isadepäev või siis vanavanemate päev. Need tunduvad omajagu silmakirjalikud: kas meie lähedased polegi siis väärt enamat kui vaid mõnda just kui nendele pühendatud päeva aastas. Küsimusi tekitab ka päevakohaste tiitlite väljaandmine. Mille poolest on üks ema või isa teistest parem, et ta aasta isaks või aasta emaks kuulutatakse?

Enamasti polegi. Reeglina võidab see, kelle lähedased oskavad oma kalli inimese kohta ilusama jutu koos kaalukate argumentidega välja tuua. Kes aga on umbes sama hea kui veel tuhanded teised. Selletõttu kiidan Tõrva vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni sellekevadist otsust, et igal aastal aasta ema ja isa tunnustada ei ole mõistlik. Seda enam, kui esitatud kandidaatide arv on aasta-aastalt vähenenud. Nii tunnustati tänavu emadepäeval Tõrva keskväljakul kõiki emasid.

Meie eelkäijad võivad meid oma mõtete sisukusega üllatada. On ju neil kogunenud nii palju elutarkust.

Kui sellistest tähtpäevadest ja tiitlitest aga päriselt loobuda, oleks ilmselt veel hullem. Oleks siis ju veel raskem leida oma elus aega selleks, et lähedasi külastada ja nendega suhelda.

Need, kellel vanemad ja vanavanemad veel elus, kuid juba üsna eakad, võiks leida mingi rutiini, mis tagab selle, et oma eelkäijatega mitte võõraks jääda. Näiteks võiks igal hommikul ja/või õhtul neile helistada ja küsida, kuidas läheb. Ja siis neid ka tõeliselt kuulata. Ja küsida, mis on neil südamel.

Meie eelkäijad võivad meid oma mõtete sisukuse ja ehk ka hüva nõuga üllatada. On ju neil nii palju elutarkust. Samuti on selline vestlus tihti teraapiline. Eriti muidugi sellele, kes end tühjaks tahab rääkida. Aga tihti ka teisele poolele. Mõnegi eakaga saab suhelda ka moodsamate sidevahendite abil.

Mõistagi tuleb selliste hetkede nimel millestki tihti ajapuudusel ka loobuda. Aga asi on seda väärt. Sest ükskord võib olla juba hilja.