KIRI: Elava looduse kaitseks

Peep Leppik Foto: Paul Poderat

Oleme kirjutanud sellest, millised sündmused toimusid Valgamaal Helmes 50 aasta eest. Just siis valmis ka töötajate uus elamu, mis oli eksperimentaalmaterjalidest ja uudse ruumide jaotusega.

Juba järgmisel aastal anti mulle kui seda õppinud inimesele edasi palve aidata maja ümbrust kujundada. Nii teenisimegi toonases külanõukogus parima kortermaja nimetuse. Nüüd on pea kõik kadunud, sest asemele on tulnud muruniitmise hullus – ja tingimata traktoriga. Selleks hävitati hulk puid ja põõsaid.

Veel 30 aasta eest elas meil maja juures siil, hüppasid konnad, metsviinapuus olid linnupesad, sumisesid mesimummud ja muud putukad, lendasid liblikad. Nüüd on see kõik kadunud – vaikus! Enamgi veel: murutraktorid sõidavad ümber majade isegi oktoobris ja ühel aastal tegid nad seda ka novembri algul. Tähendab, et ka vähesed putukad ei saa talveks valmistuda ja hukkuvad.

Oleme muutunud silmakirjalikeks. Räägime suuresõnaliselt niinimetatud rohepöördest maailmas, aga elu enese ümber hävitame mootorite vingu ja vingumise saatel.

Kui mõnisada aastat tagasi lasi aadlik pärisorjadel pügada hekke ja põõsaid, siis võib teda isegi mõista. Ka tänaste losside juurde see sobib. Kui aga põlise eesti talu õues samamoodi käitutakse, siis on see lihtsalt maitsetu. Muidugi on liberaalses maailmas kõik «igaühe enese otsustada» nagu juuste värvimine kolme värviga ja oma ihu tätoveerimine. Ainult et milleks?

Veel septembris suurtel aladel muru niites hävitame ette elavat loodust järgmiseks aastaks. Sestap peatugem hetkeks ja mõelgem ka ise elu üle järele.