Mati Määrits: haruldane üksmeel raiete küsimuses

Mati Määrits Foto: Kristjan Teedema

Et niinimetatud metsasõjas ei pea paiknema tingimata kahel pool barrikaadi, tõestab ilmekalt Savernas reedel ette võetud RMK kaasamiskoosoleku tulemus.

Kui üldjuhul ei taha kogukondade liikmed neile armsaks saanud metsa mahavõtmisest kuuldagi, siis Savernas tegid hoopis kohalikud RMK esindajatele ettepaneku lageraieks. Mitte kogu metsas, aga vahetult suusaradade kõrval küll. Sest mis mõnu on talvel suusatamisest, kui rajal olevad okkad libisemise maha tõmbavad.

Isiklik kogemus ütleb, et vähemalt Põlvamaal on metsaülem Tiit Timberg niinimetatud KAH-aladel (kõrgendatud avaliku huviga alad) püüdnud nii kogukondadele kui ka kaugemalt kohale sõitnud keskkonnakaitsjatele igati vastu tulla.

Küll on vähendatud lageraiesse määratud alade pindalasid, kasutatud aegjärkset raiet või siis otsustatud parkmetsa kasuks. Kas või Palojärve ääres pole raiete järgne pilt ju sugugi silma riivav.

Kui kogukonna eesotsas on metsandusega tihedalt seotud ja metsast hoolivad isikud, jääb nende sõna kõlama ka RMK kaasamiskoosolekutel.

Saverna näite puhul võib öelda, et kui kogukonna eesotsas on metsandusega tihedalt seotud ja metsast hoolivad isikud, jääb nende sõna kõlama ka RMK korraldatavatel kaasamiskoosolekutel. Savernas on kogukond võtnud terviseradadega piirneva metsaosa lausa RMK-lt rendile.

Kuigi omatahtsi seal toimetada ei tohi, tekib nõnda ajapikku peremehetunne. Ja õige peremees ju hoolib oma metsast. On alati hoolinud.

Peamiselt keskkonnakaitsjate ridadest kostub siingi ka hääli, et las jääda kõik nii, nagu on. Või siis ollakse heal juhul valmis maha võtma mõni üksik ohtlik puu. Sõites mööda Lõuna-Eestit ja nähes järjest kuivavaid kuusikuid, ei saa ma sellisest suhtumisest ausalt öeldes aru. Kas siis tahamegi edaspidi looduses viibides turnida üle risti-rästi maha kukkunud puude ja tunda end just kui ekstreemmatkal?

Eks see kõik kehtib ka kogukondadele armsate metsade puhul, mis lõputul säilitamisel lõpuks iseenesest pikali kukuvad. Kas ei tasuks siis mõelda kaugemale ette kui vaid paar aastat, et ka meie järeltulevatel põlvedel oleks koht, kus end hästi tunda?