Maarius Suviste: 101 halli varjundit

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Kuigi riigikogu liikmed on pikemal suvepuhkusel kui koolilapsed ja lähevad oma tööpostile nädal pärast kooliaasta algust, ei ole puhkuse järel midagi muutunud. Peale selle, et pärast kosutavaid suvelebotamisi on osa parlamendist sügise hakul nii bravuurikas, et nuhtleb valitsust ja teist osa parlamendist veelgi suurema mõnuga kui enne suvepuhkusele siirdumist.

Vaevalt said riigikogu istungite saali uksed valla ja esimese tööpäeva kõned peetud, kui hakkas jälle pihta. Nagu oligi arvata.

Aga piinlik on, härrased ja prouased. Ja seda mõlemalt poolt.

Kogu selle jantimise peale on juntimise ja obstruktsiooni kõrvale tekkimas uudissõnu, mida võiks isegi naljana võtta, kui see kõik nii kole ja kurb ei oleks. Kui ühelt poolt käib arupärimiste ja küsimuste laviini all üks järjepidev helmetamine ja kalletamine, siis teisalt käib oma mätta otsast väsimatu kajatamine nagu rikkiläinud grammofon.

Teisisõnu küsib üks sigaduste kohta, teine ajab kägu. Üks pritsib sappi ja solvab nii et maa must, teine torkab vastu. Veelgi valusamalt. Kõige kurvem on, et hoog ei näi raugevat, otse vastupidi. Ja seda mõlemalt poolt. Ning eks see ole juba teada värk, et üks võib rohkem küsida, kui teine paberi pealt maha lugedes vastata. Kogemustega demagoogiameistrid mõlemad.

Kas Eesti Vabariigi parlament peab tõesti olema nagu voorimeeste kohtumispaik kusagil kõrtsilaua taga, kus plärtsumine, isiklikud solvangud ja halvasti ütlemine on igapäevases päevakavas? Ei pea. Vähemalt kõrgeim võim ei ole küll sellist suhtumist ära teeninud.

Vaevalt said riigikogu istungite saali uksed valla ja esimese tööpäeva kõned peetud, kui hakkas jälle pihta.

Eks Toompealt võib ju vastu lajatada, et ise valisite, mida te nüüd vingute. Ning et iga riigikogu ja valitsus on oma valijate nägu ning rahvas oma valitsejate nägu. Aga kas ikka on nii? Häält ei antud ju selleks, et ühed ei lase küsida ja vastata ning teised loobivad takistusi, kuniks kohus peab sekkuma.

Tõsi, kellegi arvates on see kõik normaalse parlamenditöö igapäevane osa ja sisuline töö, samuti oluline ja vajalik Eesti asja ajamine ning nii peabki olema ja nii jääbki. Aga praegu peaks ju esmajoones tegelema sellega, kuidas Eesti elu, majandus ja inimesed jälle ree peale tagasi saada. Et elu pidevate kraaklemiste, nääklemiste, ülbitsemiste, ärategemiste ja vihakõnede taustal lõplikult sohu ära ei vajuks.