Jaan Rapp: president Karise valikud

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Mõne nädala pärast möödub kaks aastat sellest, kui Eesti Vabariigi presidendi ametisse astus Alar Karis. Eelnenud vaatemäng «Eesti otsib presidenti» oli omajagu piinlik. Paraku on aga meie presidendivalimised varemgi pakkunud näiteid mitte just kõige riigimehelikumast käitumisest.

Mulle meeldis, kuidas 2016. aastal oli meil mitu tugevat presidendikandidaati, kes Eestis ringi sõitsid, rahvaga suhtlesid ja omavahel väitlesid. Paraku oli see kõik kui ilmaasjata. Riigikogu kohe presidenti ära valida ei suutnud ja sellega ei tulnud toime ka valimiskogu. Riigipeaks sai Kersti Kaljulaid. Tugev kandidaat, aga paraku ei võtnud osa rahvast teda lõpuni omaks, kuna ta eelnenud vaatemängus kaasa ei teinud.

Selles mõttes läks kaks aastat tagasi presidendi valimisega isegi hästi. Kuigi soliidsem olnuks hääletada ta ametisse juba esimeses voorus.

Karise esimene aasta presidendina oli mulle teatav pettumus. Meeldis küll tema väärikas hoiak, kuid vahetevahel tundus, et ta tegeleb liiga palju riigi seisukohalt ebaoluliste asjadega. President jõudis küll imetlusväärselt palju kultuuriüritustele ja avamistele ning esindas Eestit väärikalt ka välissuhtluses, aga ühiskondlikes asjades oodanuks temalt rohkem kaasarääkimist.

Tänavu on aga asjad Eesti poliitikas läinud sedavõrd käest, et president lihtsalt pidi oma sõna sekka ütlema.

Selles mõttes eristus praegune vabariigi president selgelt eelkäijast. Võttis ju Kersti Kaljulaid pea iganädalaselt sõna sisepoliitilistel teemadel. Eks oli ka põhjust, kui mõne valitsuspartei poliitikud kahtlasevõitu avaldusi vasakule ja paremale pildusid.

Tänavu on aga Alar Karise hoiak presidendina muutunud jõulisemaks ja ta on hakanud rohkem päevapoliitilistel teemadel sõna võtma. Ei ole tegu sugugi mingi mugavuspresidendiga, kelle suurim eesmärk on auväärsel positsioonil särada ja oodata, et ta viie aasta pärast tagasi valitakse.

Karise senile ametiajale presidendina tagasi vaadates tuleb tõdeda, et mullu oligi meie sisepoliitikas soliidsem aeg. Tänavu on aga asjad Eesti poliitikas läinud sedavõrd käest, et riigipea lihtsalt pidi oma sõna sekka ütlema. Ning just Alar Karise varasem tagasihoidlikkus sisepoliitikasse sekkumisel annab nüüd suurema kaalu sellele, mida ta viimastel kuudel öelnud on. Kahju vaid, et meie poliitikud oma kõrvad tema seisukohtade ees suuresti sulgenud on.