Vahur Joa: joomarlust ei tohiks sallida

Vahur Joa Foto: Margus Ansu

Eestlased ütlevad uhkusega, et oleme laulurahvas. Kui aga vaadata alkoholitarbimise statistikat, paistame silma ka kui joodik-rahvas. Vägijookide tarbimine on Eesti konjunktuuriinstituudi uuringu põhjal 2019. aastast järjest tõusnud.

Vahet pole, palju alkohol poes maksab või kui palju valitsus sellele aktsiisi juurde paneb – pigem jääb toit ostmata, ent napsipudeli jaoks leitakse ikka raha. Ja kui mõnelt purjutajalt küsida, miks ta joob, on süüdi peaaegu kõik teised peale tema enda. Küll öeldakse, et elu on raske, valitsus süüdi või on peresuhetes probleemid. Väga vähesed tunnistavad, et neil puudub enesekontroll ja nad lihtsalt ei suuda alkoholile «ei» öelda.

Joobes inimesed jõuavad kahjuks ka autorooli. Viimase kaheksa kuu lõikes on Võru- ja Põlvamaal roolijoodikute arv võrreldes eelmise aasta sama perioodiga tõusnud. Valgamaal küll õnneks vähenenud, aga aasta ei ole veel läbi. Kagu jaoskonna patrulltalituse juht Madis Soekarusk rääkis, et vaid karistamise kaudu ei ole võimalik probleemi lahendada. Enamik joobes juhte on tema sõnul sellised, kes ei suuda alkoholi tarvitamist kontrolli all hoida ja vajavad abi.

Karistused peaksid olema sellised, mis seaduserikkujat heidutavad, mitte sellised, millele saab käega lüüa ja need kergelt ära kanda.

Ohumärk on seegi, kui roolijoodik arvab, et kõige hullem asi, mis temaga võib juhtuda, on juhiloast ilma jäämine. Aga load ju ei sõida, vaid ikka inimene ise. Ja avarii korral võivad kannatada saada ka kaasliiklejad. Kui aga püüda napsisõpra panna mõtlema, et peale lubade võidakse samaks perioodiks käest võtta ka auto, hakkab ta kurtma, et siis pole millegagi ju tööl käia või lapsi kooli viia. Riik siis võtab neid kuulda, seadust ei karmista ja midagi ei muutu.

Pahatihti uhkustab mõnigi mõnes seltskonnas oma «seiklustega», et kuidas ta purjus peaga sõites järjekordselt politsei käest pääses. Ja sõbrad ei mõistagi teda hukka. Miks peaks siis roolijoodikut huvitama veel kellegi võõra kriitika?

Kui manitsussõnadega ei saa, peab riik taas lapsehoidjat mängima hakkama ja tõesti võtma ette karmimaid samme. Näiteks võtma roolijoodikult auto ära või määrama talle nii suure trahvi, mis paneb ägama. Karistused peaksid olema sellised, mis seaduserikkujat heidutavad, mitte sellised, millele saab käega lüüa ja need kergelt ära kanda. Soomes näiteks on kiiruseületajatele trahv sissetulekupõhine: mida suuremat palka teenid, seda suurema trahvi saad. Samamoodi võiks olla ka meil.