Lapsed ostsid endale ise jõulukingid ja vanemad olid laua taga purupurjus

Viinakuradi küüsi langemine võib olla kiire ja lihtne, tema haardest vabanemine aga vaevaline. Pilt on illustratiivne. Foto: Eero Vabamaegi

Viimase aasta jooksul on Eestis vägijookide tarbimine tõusnud, nagu näitab statistika. Sellesse perioodi jääb ka Maarja allakäigulugu – temagi elu on viimasel ajal muserdanud suur sõltuvus kangetest jookidest.

Lõuna-Eestist pärit Maarja (nimi muudetud – toim) pihtis, et tema elu ahistas alkohol tegelikult juba lapsepõlves. «Minul jäi lapsena saamata kõik, mida üks vanem oma lapsele pakkuda võiks – ka armastus. Mu mõlemad vanemad olid alkohoolikud,» tunnistas Maarja. Praeguseks on mõlemad vanemad siit ilmast lahkunud: isa suri 2000. aasta jaanuaris alkoholimürgistusse ning ema sama aasta juunis kopsuvähki.

Maarja ja tema õde pidid aga juba lapsest peale ise vaatama, kuidas nad söönuks ja end riidesse saavad, ning selle juures ka veel ema eest hoolt kandma. Õudseid mälestuspilte on sellest ajast palju, kuid eriti eredalt on Maarjal meeles ühed jõulud. «Kui minust kaks aastat vanem õde jõuluõhtul laua kattis – mitte millegagi eriti – ja pani kuuse alla meile enda teenitud raha eest ostetud šokolaadid, nagu oleks jõuluvana käinud, siis ema ja isa istusid lauda ja olid purupurjus.»

Abiellus palju vanema mehega

Segane aeg kandus ka tüdruku teismeikka – see oli tal tormiline ning seetõttu abiellus väga noorelt. Tulevase abikaasaga tutvus ta ööklubis vanuses, kui plikaohtu neiut ei oleks sinna üldse lubada tohtinudki. Mees oli temast 24 aastat vanem ja Maarja ise leiab, et oma toonase valiku üle midagi imestada polegi – kodus oli ta ju isalikust hoolest ilma jäetud. «Aga esimesed kuus aastat oli meil mehega koos väga tore, meil sündis kaks väga toredat ja praegu tublit, igas mõttes edukat poega.»

Nad abiellusid 2005. aastal ning noorukesest pruudist sai kohe koduperenaine. Kuigi ise veel noor, et kippunud ta pidutsema ja ega sõbrannasid palju olnudki – pole praegugi. «Omavanustega polegi suhelnud, pigem on hea klapp alati kogenud ja tarkade, endast oluliselt vanemate inimestega,» tunnistas Maarja.

Kui aga hakkas kätte jõudma emaks saamise aeg, otsustas ta pooleli jäänud haridusteed jätkata. Käis koolis rasedana ning hiljem ka beebiga. «Mulle meeldis järsku kõik see, mida nimetatakse normaalseks, ja nautisin oma väga kiiret arengut,» sõnas ta. Kuid vastupidine juhtus tema kaasaga. Küpses eas mees oli oma elu teises etapis ning temal oli enda hinnangul juba kõik saavutatud. «Mina aga tahtsin liikuda ja soovisin, et igapäevane elu oleks pidevalt ja kogu aeg liikumises ja arengus.»

Paraku leidis kaasa sel ajal uue «hobi», sõbrad ja tuttavad, mis hiljem mehe järk-järgult allakäigutrepist alla viisid.

«Igapäevane alkoholi tarbimine oli mingil hetkel loomulik elu osa. Lõpuks juba muutus ta agressiivseks ja tekkis palju probleeme – nii kodus kui tööl, nii sõpruskonnas kui kogukonnas,» nentis naine.

Maarja, lõunaeestlane

«Ma ei ole oma mehega koos mitte kunagi joonud, olin alati kaine, kuni ühel hetkel... Mäletan seda hetke ja mõtet elu lõpuni: põrgusse, hakkan ka siis jooma; vaatame, mis saab, äkki on endalgi kergem seda kõike üle elada.»

Nii hakkas ta vaikselt-vaikselt mõtlema abielu lahutamisele. Pool aastat enne lõplikku otsust hakkas Maarja käima psühholoogi vastuvõtul, lootuses püüda pereelu siiski päästa – lapsed ju kasvamas. Samas nägi ta, et kõik, mis oli paari vahel kunagi ilus ja meeldiv, oli nüüdseks maha trambitud ja hävitatud. Tuli otsustada. «Mul pole kunagi oma kodu olnud ja nüüd, kui oligi, siis oli jälle ääretult raske,» pidi noor ema endale tunnistama.

Veel viimase hetkeni ei olnud Maarja endas kindel, kas ikka suudab kaasast lahku minna ja üksi oma elu uuesti alustada. Nädal enne väljakolimist oli kõik rahumeelne, kuid viimasel päeval, kui viimased kotid said autosse, tuli murdumine. Ja see sundis naist oma arstile helistama. Arst ütles talle, et «kui jääd, hävitad neli elu; kuid lähed, päästad kolm, võib-olla isegi neli elu».

Maarja abielu kestis 12 aastat ning kõigest hoolimata on ta kaasale tänulik – andis naisele tiivad, et lennata. Nad kasvatasid lapsi koos armastusega ning nende pojad pole iial pidanud nende vahel valima. Nüüd on vanem poiss juba 16- ja noorem 11-aastane.

Uus abikaasa oli tsükkeljoodik

Järgmised viis aastat möödusid vallalisel Maarjal ning tema lastel mõnusalt, iga päev oli ilus ning nad olid kõige olemasoleva eest tänulikud. Väike pere elas ettevõtlikku ja aktiivset elu.

Maarja keskendus tööle, vahepeal oli tal isegi kolm töökohta. «Oli ju vaja esimest korda elus ise päriselt sada protsenti hakkama saada – üürikorter, maksud, lapsed, toit, autokulud... Kõik!» Üle kivide ja kändude see õnnestus, nälga nad ei tundnud ja ka laste isa on alati neile toeks olnud.

2017 oli aasta, mil Maarja tundis, et ei soovi enam üksi olla ja tahab oma ellu meest. Mitte laste pärast – poegadel oli ju isa olemas –, kuid soovist olla armastatud. Ja samal aastal leidiski ta endale uue armastuse – oma praeguse abikaasa. Isegi tänase päevani on nad teineteisesse kõvasti armunud.

Tutvus nende vahel oli tekkinud juba tormilises teismeeas, kui koos pidudel käidi, kuid vahepeal olid teed lahku viinud. «Tema oli alkohoolik, kellesugust ma iial näinud veel polnud. Ometigi otsustasin valida just tema, kellega koos vananeda,» tunnistas kahe lapse ema.

Maarja kirjeldas oma teist abikaasat kui tsükkeljoodikut, kes võis kaks kuud vahetpidamata juua, nii et maa must. Petmist selle aja jooksul Maarja ei täheldanud, aga ilma selletagi oli kohutav. «Kõik need väljatulekud, kui olen teda hoidnud ja kaisutanud, et tal oleks kergem. Olen ka minema läinud, et üldse sellega mitte tegeleda. Püüdsin nii hea kui halvaga. Iga tsükkel muutus aina sügavamaks ja inetumaks. Viimati kaotas ta töö ja peaaegu ka minu... Nii pikalt pole ma ära olnudki. Viimane äraolek oli nüüd täpselt aasta tagasi,» meenutas ta.

Maarja jäi siiski mehe juurde, sest tunded pole kõigest hoolimata lahtunud. Ta oli küll aasta aega ära, peatudes sel ajal sugulase külaliskorteris, aga ühel hetkel ei pidanud närv enam vastu, läks koju, meelitas mehe autosse ja viis ta Tallinnasse Wismari haiglasse võõrutusravile. Selleks hetkeks oli mees joonud kolm nädalat jutti, kuid ravilt tulles pole enam tilkagi võtnud.

Viinakuradi vallutus

Saatuse uperpallina langes aga hoopis naine ise umbes aasta ja mõni kuu tagasi viinakuradi võrku. «Ma ei ole oma mehega koos mitte kunagi joonud, olin alati kaine, kuni ühel hetkel... Mäletan seda hetke ja mõtet elu lõpuni: põrgusse, hakkan ka siis jooma; vaatame, mis saab, äkki on endalgi kergem seda kõike üle elada.»

Algul olid kogused väikesed ja tõesti leevendasid pingeid. Pohmelli polnud. Kuid aegamööda sai napsiklaasist tema igaõhtune kaaslane. «Olen heal positsioonil nii tööl kui kogukonnas. Inimene, kellele räägiksin, ei usuks iial, et olen pea iga õhtu nii täis, et jalgadel ei püsi ja hommikul on mäluauk. Ma pole joobes olekus tööle läinud, küll olen võtnud tervisepäevi, sest pole jõudnud tööle minna,» pihtis ta.

Kogused on igal õhtul suured, sest soov on purju jääda. Ja kui juba uim peas, on tahtmine veel suurem. «Kui alkohol saabki otsa, olen läinud ka autorooli, et seda kust iganes endale juurde hankida. Linna ei ole küll sõitnud, aga olen kasutanud inimesi, kes ei arvaks iial, et see on probleem, vaid lihtsalt pidu, mis ei taha lõppeda.»

Maarja, sõltlane

«Alles see oli, kui sain kiidelda, et minu lapsed mind purjus peaga veel näinud pole. Nüüd on kõik muutunud.»

On lausa paradoksaalne, et kuigi ta on lähedaste napsilembuse pärast palju kannatanud ja joovastavate jookide ees lausa hirmu tundnud, on need ikka ja jälle tema ellu ennast sisse nihverdanud. Oma armastatud lastele on ta alati soovinud turvalist kodu ja probleemidevaba elu, kuid...

«Praegu olen selle haiguse küüsis niivõrd, et olen sellegi unustanud. Alles see oli, kui sain kiidelda, et minu lapsed mind purjus peaga veel näinud pole. Nüüd on kõik muutunud. Ja ka nemad soovivad, et mina muutuksin.»

Enesekindlus on langenud, ta väldib teisi inimesi, sest soovib rahu ja vaikust; keha on vormist välja läinud ja Maarja sooviks sedagi normi saada, kuid vaimselt on see kõik väga kurnav. Tahtejõudu jääb vajaka. «Sõltuvusel on ikka tohutu jõud!»

Maarja ei eita, et tal on probleem: ta on alkohoolik. Ütleb seda endale iga kord, kui pidanud maha järjekordse joomaõhtu ning soovib järgmisel hommikul ärgates, et seda enam ei juhtuks. Ta on käinud ka vaimse tervise õe vastuvõtul, mille järel alustanud antidepressandikuuri, kuid selle katkestanud, sest ei taha vahetada üht sõltuvust teise vastu.

Sisemine võitlus

«Täna võitlen iga päev iseendaga. Alustan kohe, kui hommikul ärkan, ja raske on keskenduda. Teinekord ka väga olulistes töö- või argiasjades. Alkohol juhib mind täielikult. Kuigi olen tugev ja võitlen vastu, on vastupidamine maksimaalselt kolm päeva. See tähendab, et tulen aeg-ajalt võitjaks, aeg-ajalt olen kaotaja. Ma nagu natuke isegi olen juba harjunud elama selle haigusega, ma ei tohi tunda selle ees hirmu.»

Maarja usub, et tema sõltuvusele aitab kaasa ärevushäire, millele ta pole küll ametlikku kinnitust saanud. Ta püüab olla aktiivne, tegeledes korraga mitme asjaga. Ärevus aga kimbutab, kui on tunda ülekoormust. Siis on alkohol see miski, mis aitab põgeneda koduste kohustuste eest. Maarja püüab oma haigust varjata, olles nii produktiivne kui võimalik.

Samas on see ta enda sõnutsi uskumatu, et allakäik on toimunud nii lühikese ajaga – natuke rohkem kui aastaga. «Olin seoses ema ja oma mehe abistamisega ju nii palju selle haiguse kohta lugenud. Olen väga teadlik olnud kogu elu ja selle haiguse hävitustöö tagajärgi kogenud rohkem, kui oleks võinud. Kuidas see minuga juhtuda sai, ma ei tea!»

Tema abikaasa on aga teinud teadliku valiku ega joo tänase päevani. «Ta on väga tubli ja püüab olla mulle toeks. Aga tal on väga raske! Sest kolmel või neljal kainel päeval ma tihti ei suhtlegi temaga. Tahan siis kuulata ainult oma mõtteid. Purjus peaga olen ebameeldiv ja kurat – polegi ju helget aega... Vot nii hävitab alkohol inimesi ja elusid!»

Näiteks ühel hiljutisel nädalal suutis ta kaine püsida neli päeva, kuid pühapäeval napsitas jälle. Oma õhtuid püüab ta sisustada tööde ja trennidega, et võtta ära endalt võimalus purju juua. «Praegu tunnen end enesekindlalt ja tunnen päriselt, et tegelikult on mõttejõu ja motivatsiooniga võimalik sellega hakkama saada küll. Ja ma väga loodan, et minu loost on abi või saab kasutada seda ennetavalt.»

Maarja usub, et kui ta midagi tõeliselt soovib, siis see soov tulevikus ka täitub.

NÕUANDED SÕLTLASELE

• Esimese sammuna tuleks hakata tähelepanu pöörama ajenditele ja olukordadele, mis just kui juhuslikult toovad kaasa alkoholi tarvitamise.
• Seejärel sea endale selge eesmärk, mida soovid saavutada, ja vali strateegia, kuidas selleni jõuda.
• Mõtle läbi olukorrad, kus võib tekkida kiusatusi ning kes võiks olla selles protsessis sulle toeks ja kes on hoopis takistajad. Anna oma sõpradele teada oma plaanist alkoholi tarbimist vähendada, sest toetus on oluline.
• Õpi ütlema «ei».
• Ka päeviku pidamine, joodud koguste ja oma mõtete üles kirjutamine on abiks enese jälgimisel.

Allikas: Alkoinfo.ee

Abi on telefonikõne kaugusel

Alkoinfo.ee on portaal, kust saab palju kasulikku infot kangetest jookidest põhjustatud kahjude ja probleemide kohta. Samuti saab sealt nõuandeid, kuidas liigjoomist maha jätta või vähemalt koguseid vähendada. On ju teada-tuntud tõde, et alkohol inimese organismile kahjulik on ja võib tervisele halvasti mõjuda ka siis, kui me seda otseselt ei tunne.

Nõuannetest jääb kõlama veel üks põhireegel: kui esimesed katsetused koguseid piirata pole õnnestunud, ei tohi ikkagi alla anda.

Psühholoog Jaan Saar rääkis Lõuna-Eesti Postimehele, et sõltuvuse mustrid ja sellest väljapääsemise viisid on individuaalsed. Seega tuleks abi saamiseks kõigepealt ühendust võtta nõustajaga, kes oskab aidata ja edasi suunata. Helistada võib telefonil 5866 5160, esmaspäevast reedeni kellaaegadel 8–16. «Meie koordinaator on ka kogemusnõustaja, kes saab lisaks aja kokkuleppimisele aidata pöördujal toime tulla võimalike takistustega koostöö alustamisel. Hindamisele pääseb kiiresti, nädala jooksul, sest oleme hoidnud aegu varuks,» julgustas Jaan Saar sõltlasi abi otsima.