Pärandihoidjad vahetasid kogemusi

6. oktoobril korraldas Peipsi Koostöö Keskus Tartus ERM-s seminari pärimuskultuuri õpetamise meetoditest ja kogemustest. Foto: Peipsi Koostöö Keskus

6. oktoobril korraldas Peipsi Koostöö Keskus Tartus ERM-s seminari pärimuskultuuri õpetamise meetoditest ja kogemustest. Pärimusekeskused, muuseumid, haridusasutused Kodaverest Kihnuni, Lahemaalt Setomaani ja Vormsist Mulgimaa ja Peipsiääreni tõid häid näiteid oma kandi pärandi ja murdekeele õpetamisest formaalses ja mitteformaalses hariduses.

Eesti on väike, kuid rikas kultuuripärandi poolest – pea igas kihelkonnas on olnud eripärane kohakeel, samuti oma tavad, rahvarõivaste, käsitöö ja toiduvalmistamise traditsioonid, kõik tihedalt põimitud ümbritseva looduskeskkonnaga.

Viimasel kümnendil on pärimuskultuuri hoidmine eri paigus saanud hoogu juurde samuti ka arusaam kui oluline on seda edasi anda järgnevatele põlvedele.

Näiteks Värska lasteaed viib ellu loomulikku pärimusõpet setokeelses õuesõpperühmas, kus lapsed saavad võimalikult palju ise avastada, looduses viibida aga ka juba mõnda tööriista käsitleda. Oma pärimuse talletamiseks ja edasiandmiseks võetakse appi filmi-, pilli- ja kunstilaagrid ja festivalid. Näiteks Kodavere Pärimuskeskus ja Liivi Muuseum korraldasid 2 aastat tagasi noortele Kodavere keele- ja filmilaager “Kinu piäb suama!” ning Palal on järgmise aasta juunis tulemas Kodavere Laalupidu. Mulgimaal korraldatakse laste omakultuuri tunde, kus kasutatakse oma aabitsat ja lugemikku, alates 2008. aasast ilmub regulaarselt ajaleht „Üitsainus Mulgimaa“ jpm.

Kultuuripärandi edasiandmisel on aga ka palju probleemkohti, näiteks on mõne puidu- või käistöötehnika tundjaid nii vähe, et koos õpetaja kadumisega kaob ka see oskus ja teadmine kogukonnas. Peipsi-äärsetes vene vanausuliste külades olnud kangatrüki traditsioon reljeefsete puunikerdatud trükipakkudega on kahjuks meistrite puudumisel hääbumas, küll aga püüab olukorda parandada Peipsimaa pärimuskeskus Kolkja külas oma tekstiililaagrite ja õpitubade kaudu.

Samuti tõid mitmed seminari ettekandjad välja, et sageli ei leia koolid õppekavas ruumi, et sinna lisada ka oma kohakeele või pärimuse tunde.

ERM-i metoodik Virve Tuubeli sõnul võib igapäevaselt muuseumis töötades ja pärimuskultuuri vahendades öelda, et huvi pärimuskultuuri vastu on jätkuvalt olemas. Pärimuskultuuri õpetamisel on olulised inimesed, kes pärandit tunnevad, armastavad ja soovivad seda edasi anda. Samas on aga noorte hulgas huvi kadumas käsitöö vastu, mis on pärimuskultuuris oluline tahk.

Seminari lõpetasid ettekanded ja arutelu Eesti kultuuri digitaalse arhiivi praegusest olukorrast ja selle täiendamise võimalustest ning vajadustest.

Seminari kokkuvõtteks tõdeti, et tänu tublidele kultuuripärandiga tegelevate inimestele ja asutustele on viimasel kümnendi tõusnud inimeste huvi oma paikkonna ajaloo ja traditsioonide vastu. Pärimuskultuur on oluline tänase Eestis kogukondliku tegevuse arendajana, rikastades piirkondade identiteeti ja inimeste elukvaliteeti.

Eesti EL välispiiri programmi toel aset leidnud seminarile järgnes väljasõit Liivi muuseumisse Peipsiääre valla Rupsi küla Oja talus, kus tutvuti eri ekspositsioonidega ning kuulati Kodavere Duo esinemist. Võimalus oli kuulata ka kodavere ja seto keeles olevat audiologu, mis on kättesaadav Peipsi Koostöö Keskuse kodulehel; lisaks on seal ka mitmed teised Peipsimaa kultuuri- ja keelerikkust käsitlevad materjalid.