Vahur Joa: Eesti jalgpall on kui naljanumber

Vahur Joa Foto: Margus Ansu

Eesti jalgpallikoondise viimatine maavõistlusmäng, mis leidis aset 17. oktoobril, lõppes Tai vastu skooriga 1 : 1. Mäng oli Eestile märgiline, sest see oli esimene pärast 17. juunit, mil koondis suutis värava lüüa. Suvel peetud matš lõppes samuti 1 : 1 ja selle eest saime ühe punkti Aserbaidžaani vastu. Pärast seda saime kodus 3 : 0 peksa belglastelt, siis 5 : 0 rootslastelt, seejärel võõrsil 5 : 0 taas Belgialt ja viimati kodus 2 : 0 aseritelt.

Pärast viimast kaotust Aserbaidžaanile lugesin kommentaari, kus kirjutati, et isegi hästi läks, kuna seekord ei olnud tulemus 5: 0. Enne seda kuulsin Retro FM hommikuprogrammi saatejuhti Rauno Märksi naljatamas, et Eesti peaks andma tugevamate riikidega mängides loobumiskaotused, et vältida suuri prohmakaid.

Olen jalgpallivõistlusi regulaarselt vaadanud 2002. aasta MMist alates. Mulle on sellest peale meeldinud jälgida Brasiilia, hiljem ka Hispaania koondise matše. Mulle meeldib kiire, intensiivne ja ründav mäng. Need on ka jooned, mida jälgin klubide puhul, seega olen 2003. aastast ka FC Barcelona toetaja. Oma lemmikud on ka muudes liigades.

Eesti jalgpall on paraku aeglane ja igav. FIFA edetabelis oleme 115. kohal ja meie kodune liiga Euroopas 55 liiga seas 48.

Olen ühel korral Eesti mängu A. Le Coq Arenal vaatamas käinud. See oli 2008. aasta oktoobris, kui nad mängisid Hispaaniaga. Olin ka siis hispaanlaste poolt. Eesti kaotas 3: 0.

Eesti jalgpall on paraku aeglane ja igav. Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA edetabelis oleme 115. kohal ja meie kodune liiga on Euroopas 55 liiga seas 48. Kõige selle üks põhjus on ilmselt asjaolu, et Eestis ei ole õiget jalgpallikultuuri. Seda leiab eelkõige Lõuna-Ameerikast ning Lääne-Euroopast.

Sestap peaksime näitama toetust spordialadele, kus meie sportlased ka midagi saavutavad. Ott Tänak on rallimaailma tipus. Ka tennises oleme oma tippude tegemistele aastaid saanud kaasa elada. Meie võrkpall on täitsa heal tasemel, korvpall ja käsipall samuti. Niina Petrõkina sai äsja esimese Eesti uisutajana Grand Prix’ ehk GP-sarjas medali. Kristin Tattar on kettagolfis täielik tipp. Meil on ka korralikud e-sportlased, näiteks Robin Kool. Eesti snuukriäss Andres Petrov aga tegi ajalugu, alistades maailma edetabeli neljanda numbri.

Muidugi tasub ka jalgpalluritele kaasa elada, kuid pigem võiks juba meelerahu huvides jälgida alasid, kus oleme tippkonkurentsis. Neid, kelle üle saame uhked olla. Meie jalgpalli üle paraku uhke olla ei saa.