GALERII ⟩ Lindora laadal hargnes autode rivi viiele kilomeetrile

Kuna simunapäev langes sedapuhku laupäevale, oli Võrumaal aastakümneid peetud Lindora laadal laupäeval eriti rahvarohke. Tee äärde parkinud autode rivi pikkuseks pakkusid korraldajad viis kilomeetrit.

Laadaalal oli külastajaid sedavõrd arvukalt, et kohati tekkis juba raskusi läbipääsemisega. Palju oli lastega peresid, sageli kostus lätikeelset juttu. Muu hulgas oli eriti hea minek lambalihal, mille pakkujaid oli mitu.

Helve Võrust oli laadal teist korda, viimati käis paari aasta eest. «Tulen siia lihtsalt vahelduseks – pensionäri elu muidu igav. Ainus miinus on see, et auto tuleb kaugele jätta. Aga siit heinamaa serva pidi minna on praegu hea. Laadalt midagi erilist ei otsinud, vaid mitmesugust nänni lastelastele. Ostsin ka juustu ja kaneelirõngaid,» rääkis ta. Keskpäeval ees ootavatest Võru kongressi vanematekogu liikmete sõnavõttudest polnud naine midagi kuulnud.

Tartlased Anu ja Tarmo käivad Lindora laadal just nii nagu aega ja tahtmist on. «Kui laadapäev juhtub nädala sisse, ei ole ju võimalik tulla, sest tööl peab ka käima. Siia laadale tõmbab just kodumaine asi – lambaliha ja hapukapsas, mida muidu igapäevaselt ei saa. Lambaliha tegemisega ei olegi päris kodus – aga läheme nüüd ja vaatame, kuidas seda teeme. Aga arvan, et praeahi ajab asja ära,» uskus perenaine.

Pensionär Arve Kalma elab Lindora laadapaigast kümne kilomeetri kaugusel ja on käinud seal just nii, nagu kunagi trehvab. «See laat on kokkusaamise koht. Ise soetan siit põhiliselt toidukraami. Täna on laupäevane päev ka ja sobib kõigile hästi,» mainis ta.

Pärnust tulnud puutöömees Heigo Latt jagas huvilistele lahkelt selgitusi, milleks üks või teine asi ära kulub. «Sellega saab näiteks salatit grilli kõrvale tõsta või siis ennast kratsida,» ütles ta naljaga pooleks.

Tehtud on erinevad tooted Kreeta saarel kasvanud oliivipuust. «Ma ise tegelen eriti ohtlike «kiskjate» naha ja karvkatte hooldusvahenditega ehk siis naiste ökokosmeetikaga,» lõõpis meister. «Puutöö on mu hobi. Olen tähele pannud, et need, kes on hakanud sellest puidust valmistatud tooteid ostma, tulevad alati tagasi,» lisas ta.

«See on nii napakas laat, et siia peab tulema. Napakaks muudab selle asjaolu, et mujal korralikud inimesed veel magavad, kui siin juba elu käib. Siinkandis ongi mul kaks lemmiklaata – Lindora ja Karilatsi. Karilatsis käin oma kasesiirupite ja muude asjadega, mida kokku keeran. Kasesiirupit võtsin ka siia kaasa, aga on juba otsas. See aasta tegin ainult kümme tonni mahla – sellest ei saa ju kuigi palju siirupit,» märkis Heigo Latt.

Tallelihal oli hea minek

Tiina ja Roomet Nukka Valgjärve lähedalt Kurgimäe talust kauplesid laadal tallelihaga. Lindoral on nad käinud viimased kümme aastat kindlasti, mujal ei käi. Küsimusele, miks just Võru- ja Setomaa piirile tõmbab, vastas naine: «See lihtsalt on teistmoodi laat. Ja kaubast saab siin alati lahti.»

Eelmisel aastal oli neil kaasas kuus lammast, mis olid kella kümneks müüdud. «Rohkem ei julgenud võtta. Sellel aastal võtsime kümme kaasa. Oluline on seegi, kui hea koha juhtud saama. Kui üks aasta jäime tee äärde, ei olnud nii head müüki. Aga inimesed tulevad just sellele laadale lammast ostma. On võetud ka poole lamba kaupa. Ühtlasi saab siit kontakte – hiljem helistatakse ja tullakse koju liha otsima,» rääkis Tiina Nukka.

Kõige parem on perenaise kogemuse põhjal lammast valmistada malmpotis kas kivi- või praeahjus. «Kaks tundi võiks see küpseda ikka ja vahel võid lamba mõneks ajaks väikse kuumusega ahju veel «unustada», misjärel liha on eriliselt magus. Sibulat, küüslauku, soola-pipart, tomatipastat ja mingit head ürti ka juurde panna. Ma teen vana lammast samuti nii, et kasukamaitset ei ole tunda. Lammast nii supi kui lihana pakun ka valmissöögina, kui mõni suurem seltskond tellib,» andis naine teada.

Lambaid on talus peetud üle 30 aasta ning põhikarjas on neid sadakond. Hundid käivad aeg-ajalt siiski kimbutamas.

«Meil on veel hästi läinud – piirkonnas läks huntide roaks neli lammast, aga on ka talusid, kus on murtud ka 50 ja 80 looma. Varasematel aastatel on samuti käidud, aga siis on nad olnud viisakad – on võtnud paarikaupa. Karjakoer meil on, aga ma ei ole kindel, et see neid lõpuni hoiab. Elektritarast hüppavad nad üle,» teab perenaine.

Nukkade naaber on jahimees ning küttidel on luba võsavillemit ka lasta. «Aga kui lund maas ei ole, on neid raske tabada. Naabrimees hiljuti nägi meist ligemale kilomeetri kaugusel hundi jälge – ja see oli suurem kui suitsupakk. Järelikult liigub meie kandis väga suur isend,» sõnas Kurgimäe talu perenaine.

Laada kutsusid kokku kaitseliitlased

Setomaa kultuurivedosnik, kaitseliitlane Aare Hõrn sõnas, et kuna põlised kaitseliitlased on olnud saja aasta eest ka Lindora laada kokkukutsujad, hoiavad kohalikud kaitseliitlased praegugi Lindoral öösiti siin erariietes korda. «Kümmekond aastat oleme siin tutvustanud ühtlasi Kaitseliitu. Iga laada ajal on üks või kaks meest ka vastava avalduse täitnud,» märkis ta.

«Nüüd on kord selline, et juba nädal või kaks varem ei tohi laadaplatsil kohta ära võtta. Kui rahvas öösel kella ühe ja kahe paiku tulema hakkas, palusime neil minna Võru poole järjekorda ja kui korraldaja kella viie ajal tuli, hakkas ta kohti kätte näitama. Varem võeti suvalisi platse ja mindi omavahel ka tülli,» rääkis Hõrn korralduslikust poolest.

Küsimusele, kuidas on Lindora laat aegade jooksul muutunud, kostis mees: «Kui varem võttis kõige paremad platsid ära Poola kaup, siis nüüd on sellega kauplejate jaoks omaette nurk. Seevastu on kohalikku kraami märksa rohkem. Lambaliha on tagasi tulnud, samuti põllukraami.»

Müüjaid oli laadal üle 400 ning ostjaid ehk kuni 5000. «Autohänd (autosaba - M.M.) võib olla vähemalt viie kilomeetri pikkune, kui mõlemalt poolt võtta,» pakkus Hõrn.