Jaan Rapp: miks me ei hooli endast?

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Umbes poolesaja reisijaga buss võtab aeglaselt paigast. Mõne hetke pärast kõlab juhi sõbralik tervitus, mille käigus palub ta muu hulgas kinnitada ka turvavööd. Jään kuulama. Ja tõesti, taas läheb lahti suuremat sorti klõbin, mis kuulutab vööde sulgumist. Mitmetunnine turvaline reis kerge lumekirme ja kohati ehk ka musta jääga kaetud tänavatel-teedel võib alata.

Nüüd võib nii mõnigi inimene küsida, mis on pildil valesti. On ju kiiduväärt, kui bussijuht turvavöö kinnitamise kohustust meelde tuletab ja reisijad sellele kenasti ka reageerivad.

Tegelikult ootan juba aastaid salamisi, et pärast bussijuhi pöördumist ei läheks bussis massiliseks turvavööde plõksumiseks. Et inimesed oleks need ise juba ühissõidukisse sisenemise järel kinnitanud. Ei peaks ju tegu olema tüütu kohustuse, vaid enesestmõistetava tegevusega enda turvalisuse huvides.

Paraku on paljud Eesti bussireisijad kahetsusväärselt loiud turvavöid kinnitama. Eriti siis, kui roolikeerajad seda kohustust sõidu algul meelde ei tuleta. Sain sellele kinnituse mõni päev tagasi, kui reisisin sellise firma bussiga, kus ei tavatseta turvavöö olulisust meelde tuletada. Enda ümber ei hakanud silma ühtegi inimest, kellel see peale minu veel kinnitatud olnuks.

Et olukord tõsiselt soovida jätab, kinnitas ka transpordiameti tellimusel kaks aastat tagasi tehtud uuring. Selle järgi teadis 84% vastanutest, et turvavöö bussis kinnitada tuleb, kuid vaid 45% tegi seda regulaarselt. Tundub, et kahjuks pole olukord paari aastaga oluliselt paranenud.

Paraku on paljud Eesti bussireisijad kahetsusväärselt loiud turvavöid kinnitama. Eriti siis, kui roolikeerajad seda kohustust sõidu algul meelde ei tuleta.

Mis küll aitaks? Üks lihtne viis asja parandada oleks see, kui bussifirmad senisest veel rohkem reisijatele turvavöö kinnitamise kohustust – pigem küll vajadust – meelde tuletavad. Ja ehk tuleks hakata ka koguma lugusid inimestelt, kes ühissõiduki järsul pidurdamisel just turvavöö tõttu halvimast pääsenud on? Inimene õpib ju sageli pigem ikka teiste kui enda kogemustest.

Ilmselt ei teeks kahju ka sotsiaalkampaania, mis tuletab inimestele meelde, et on lihtsaid nippe oma elu ohutumaks muuta. Näiteks turvavöö, helkuri või suitsu- ja vinguanduri abil. Iseasi, kas meie kitsastes oludes elaval riigil sellele kampaaniale raha jagub.