Arved Breidaks: taganemise kunsti talumatu raskus

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kui sõidate peateel ja näete kõrvalteelt ristmikule lähenemas autot, mille juht ilmselgelt ei plaani teile teed anda, vaid tahab eeskirja rikkudes üle ristmiku kihutada, siis mida te teete? Kas annate gaasi, sest õigus jõuda esimesena üle ristmiku on teie poolel? Või pidurdate, et ära hoida kokkupõrge?

Mõistuse hääl ja alalhoiuinstinkt peaks sellises olukorras sundima peateel sõitjat pidurdama. Olgu pealegi, et tal on õigus ristmik esimesena ületada, on õiguse iga hinna eest maksmapanek talle sel hetkel kahjulik ja võib maksta tervise või elu.

Sõjanduses on organiseeritud taganemine tihtilugu kasulikum, kui pea ees rünnakule joosta ja hukkuda. Näeme seda ka Ukrainas. Taganemine võimaldab oma tegevuse ümber korraldada, luua aluse edenemisele tulevikus.

Eesti avalikus arutelus ei näi enam alles olevat mõistuse häält; taganemise kunsti, mis võimaldaks kahel oponendil pärast vaidlust üksteisel kätt suruda. Riigikogus on kaks juhtivat erakonda, üks võimul, teine mitte, korraldanud laupkokkupõrke, millest paiskunud kildudega on pihta saanud kogu avalikkus.

Pole enam parlamentaarset arutelu, on ainult poliitilised loosungid. Pole enam võimet otsida ja leida ühisosa, on vaid omad ning vastased (või vaenlased?). Arutelu on läinud üle valijate ähvardamiseks: kui meie ei saa oma tahtmist, tuleb see teine ehk vaenlane.

Pole enam parlamentaarset arutelu, on ainult poliitilised loosungid. Pole enam võimet otsida ja leida ühisosa, on vaid omad ning vastased.

Kuidas me oleme jõudnud sellisesse mustvalgesse ajastusse? Kuidas suudame igast teemast välja võluda konflikti ja selle äärmuseni viia? Võib-olla juhtus see koroonapandeemia ajal, kui inimesed suruti kapslitesse ning kahtlemise või isegi küsimuste esitamise eest langes osaks hukkamõist, irvitamine ning ullikese kuulsus.

Ukraina sõda süvendas hoiakut, et kes ei mõtle minuga sarnaselt, on minu vastu. Kuni praeguse Iisraeli-Gaza sõjani välja, kus oleme samuti osanud kaitsekraavidesse kaevuda, et sealt vastasleeri süüdistuste, mõnituste ja irvitustega pommitada. Riigikogus olev äärmuslik vastandumine on selle peegelpilt.

Võit ei seostu eestlastel enam meie ühise eduga, kus ka vähem edukad saavad end kaasatuna tunda. Võit tähendab üha enam, et päikese all pole kohta kaotajatele, pole kohta teisitimõtlejatele. Poliitikutel on võimalik see ühiskondlik allakäiguspiraal peatada. See on nende kohustus, sest varsti pole enam ka kohta, kuhu taganeda.