Maarius Suviste: mees ei saa ikka saatekirjata

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

November, mil tähistatakse ka isadepäeva, on meeste tervise kuu. Niisiis on aastas vähemalt 30 päeva, mil meeste tervis on esiplaanil. Muul ajal on, nagu on. Vastavalt võimalustele ja vajadustele.

Aasta eest kirjutasin siinsamas kommentaariveerus loo saatekirjaga mehest. Lühidalt: naistel pole vaja naistearsti juurde minekuks perearsti saatekirja, aga kui mees tahab minna viieeurose visiiditasuga meestearsti vastuvõtule, siis olgu oma tohtrilt saatekiri letti löödud. Kui see ei ole diskrimineerimine, siis mis veel on?

Aastaga pole midagi muutunud. Peale selle, et kes tahab saatekirjata tasulisele teenusele, maksku rohkem.

Meestearstile on niikuinii pikad järjekorrad. Ka siis, kui minna tasulisele vastuvõtule, mille hind võib olla nii krõbe, et ainuüksi selle peale mõtlemine võib vererõhu lakke lüüa. Aga ravijärjekorrad ei ole praegu küsimus, meeste tervise kuul tuleks rohkem küsida seda, kuidas mehi rohkem arsti juurde saada.

Üks lahendus võiks ju olla see, et mees saab meestearstile otse, ilma perearsti saatekirjata. Et ei ole vaja mehel kõigepealt oma muredest allpool teada anda pereõele ning seejärel, kui on pärast esimest rääkimist avanenud uks perearsti vastuvõtule, kõike uuesti rääkida. Sest on ju suuresti pereõed ja -arstid meil naisterahvad ning kui palju neid julgeid eesti mehi ikka on, kes oma muredest nõndaviisi naisterahvale rääkida tihkavad. Saaks kohe meestearstile, oleks etem.

Üks lahendus võiks ju olla see, et mees saab meestearstile otse, ilma perearsti saatekirjata.

Kusagil on midagi valesti tehtud ja otsustatud ning kahjuks jätkatakse vankumatult samal laineharjal inertsist edasi. Miks ei taheta muudatusi sisse viia, on raske mõista, aga ju see võib siis olla kellelegi kasulik, kui pikka aega sama rada astutakse. Aga kindlasti mitte eesti mehele.

Iseküsimus on, kui palju või vähe on ühes riigis naistearste ning kui vähe meestearste. Vahe on enam kui mäekõrgune. Või nagu üks doktor kujundlikult öelnud on: igaüks, kes palub mehel kabinetis püksid maha lasta, ei ole veel meestearst. Teisisõnu piltlikult öeldes: see aeg võiks möödas olla, kui meestearsti juurde saadetakse köhaga, kui tegelik probleem on allpool.

Aga mis siis aitaks? Kes seisaks eesti mehe ja tema tervise eest? Õige, kõigepealt mees ise. Samas tundub, et ega enne olukord kardinaalselt muutu, kui saatekirjanõue kadunud ei ole. Siis ehk jõuab rohkem isasid, vanaisasid ja poegasid Eestimaa igast nurgast meestearsti juurde.