Arved Breidaks: miks hunt heinu ei söö?

Arved Breidaks
, reporter
Copy
Arved Breidaks
Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Huntidega on asi pahasti. Kui inimesed harrastavad aeg-ajalt taimetoitlust, siis hunt pole oma pead rohusöömise võimalusega vaevanud, vaid murrab elusat liha. Kas peaksime ta selle eest hukka mõistma?

Iga sügis toob lehte lugusid, kuidas võsavillemid on maal lambaid murdnud või keti otsast koera ära rappinud. Lood on erinevad: alates sellistest, kus lambaid ei kaitsnud pimedal karjamaal õieti miski, kuni selleni välja, et abi polnud ei karjakoerast, elektrikarjusest ega peremehe linnuunest.

Hunti selles süüdistada, et ta hundi moodi end üleval peab, näib kohatu. Hunt on murdja loom ja loomad – nagu inimesedki – on valdavalt ratsionaalsed olendid: teevad seda, mis on kõige otstarbekam. Hunt ei murra lambaid sellepärast, et ta neid vihkaks või lambapidajaid eriliselt vaenaks. Ei, ta murrab, sest need on talle parasjagu kõige käepärasem saak.

Kitsi olevat metsades praegu vähe, metssigu samuti. Nemad on hundi tavapärases menüüs. Pole siis ime, et sügisesel väljal nosivad lambakarjad paistavad hundile kui supermarketi kutsuvad tuled – astu aga aeda, vali välja ja tule teinekordki.

Võib-olla on Eesti loodushariduses jäänud midagi lõpuni rääkimata, kui sügiseste hundi karjaskäikude puhul on arutelu teravik nihkunud vaidlusele, kui palju peaks hunte selle eest maha tapma. Nagu see olekski ainus võimalus karja päästa. Mesitarude kaitseks peaks siis kõik karud mättasse lööma. Vaevalt aga kiskjavabad metsad maaelu etemaks teevad.

Pole siis ime, et sügisesel väljal nosivad lambakarjad paistavad hundile kui supermarketi kutsuvad tuled – astu aga aeda, vali välja ja tule teinekordki.

Võib-olla on asi multifilmides, kus kriimsilm on üldjuhul kuri tegelane, kes õnneliku lõpu tarbeks saab oma palga ehk karistuse. Noorus sirgub arvamusega, et kiskjad on pahad, saatanast loodud. Neid tuleks kuidagi ümber kasvatada, panna hundid heinu sööma või siis loojakarja tagasi saata kui lootusetud tegelased.

Aga hunt ei hakka heina sööma, nii nagu enamik meistki ei loobu singiviilust hommikusel võileival. Sellepärast ma muretsengi hoogu koguva arvamuste laine pärast, et huntide arvukust tuleks eeloleval talvel eriti jõudsalt kärpida. Aimus ütleb, et kui inimene üritab looduses midagi enda kontrolli alla, kaasneb sellega midagi hullemat, mida keegi ette ei osanud näha, sest nähti ainult iseenda heaolu.

Olgu siin õpetuseks Eno Raua aegumatud naksitrallid, kes triloogia teises osas õudusega nägid, mis juhtus linnaga siis, kui nad kõik (pahad) kassid sealt järvesaarele olid meelitanud.

Tagasi üles