Tiit Loim: kõik kiskus viltu juba ammu

Tiit Loim Foto: Erakogu

Nüüd, kus Ukraina sõja kõrval käib võrdlemisi lähedal Iisraeli ja Hamasi vahel teinegi, on kuidagi groteskne mõelda, et viimase puhul võib mõnigi ohata, et «ah juba jälle».

Kuulsad füüsikud küsivad vahel, miks on inimkonnal vaja huvituda haldjatest, horoskoopidest ja kõigest muust maagilisest, kui meie universum ja eeskätt elu Maal koos kõige seda ümbritsevaga on üks suur ja astronoomiliselt ebatõenäoline ime. Võib-olla aga sellepärast, et selle ime sees on kogu aeg olnud kannatused, haigused ning loomulikult sõjad, mis maagiast lohutust otsima sunnivad.

Vaadates tagasi, siis teatud asjad on meie planeedil paraku ammusest ajast vildakad. Üks varasemaid märke sõjast või vähemalt sellele sarnanevast vägivallast ulatub aega 12 000 aastat enne Kristust, kui praeguse Sudaani aladelt leiti inimeste jäänused, luudes oda- ja nooleotsad. Üht noort naist oli tabatud 21 korda, kahel koos leitud lapse luustikul olid sarnased vigastused kaelalülidel, ilmselt hukatigi nad koos.

Mis on loomulik, ei ole tingimata hea. Ja mis on nii, võiks olla ka teistmoodi. Aga paraku ei ole ja nüüd seisame küsimuse ees, mida sellises olukorras teha.

Kui esimene teadushuviga koopamees tähti vaatas, tuli ilmselt peagi teine ja lõi talle nuiaga pähe – just kui oma viga, et kaotasid tähelepanelikkuse. Seejärel hüppas ilmselt põõsast välja mõõkhambuline tiiger ja lõi kihvad teisele koopamehele kõrri. Vaevalt Maa esimeste mikro­organismide elugi meelakkumine oli.

Inimestele meeldib otsida selgitusi ja põhjendusi. Näiteks looduses esineva vägivalla kohta öeldakse, et selline on looduslik tasakaal. Või et evolutsioonis peavad need asjad nii olema.

Tegelikult tingimata ei peaks. Mis on loomulik, ei ole tingimata hea. Ja mis on nii, võiks olla ka teistmoodi. Aga paraku ei ole ja nüüd seisame küsimuse ees, mida sellises olukorras teha.

Nagu märkis hiljuti tabavalt Andrei Hvostov, oleks meil vaja Gaza umbsõlme lahtiharutamiseks ajamasinat, et teha kahjutuks britid Henry McMahon ja Arthur Balfour, kes lubasid araablastele ja juutidele elukohaks sama ala. Selles ligikaudu sada aastat tagasi pihta hakanud jamas oleme me siiani ja et kumbki pool suurt kompromissivõimalust ei näe, ei ole seal ilmselt lähiajal ka erilisi edusamme oodata.

Eestis võime iga päev olla tänulikud, et meil ei ole sõda, katus on pea kohal ja ümberringi on ikka keegi, kellega rahulikult rääkida. Aga ega sellest teadmisest tuju naljalt paremaks lähe.