Jaan Rapp: et ei tuleks nohu ...

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Sellest, et vähene liikumine pekikihti kasvatab ja raskeid tervisprobleeme kaasa toob, on räägitud palju. Ja väga hea on, et räägitakse. Teatavasti võib tilkuv vesi uuristada augu nii mõnessegi kivisse ja mõjus sõna ärgitada liikuma mõndagi mehepoega või eevatütart.

Kõige parem oleks mõistagi, kui liikumisharjumus tekiks juba maast-madalast. Maailma terviseorganisatsiooni soovituste järgi peaksid noored liikuma mõõduka kuni tugeva intensiivsusega vähemalt 60 minutit iga päev. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetel liigub vastavalt sellele soovitusele aga vaid 16% noortest ja see osakaal ei ole viimasel aastatel oluliselt muutunud.

Ka mina liikusin kooliõpilasena vähe ja ühekülgselt. Looduses meeldis küll uidata, aga kehaline kasvatus mu lemmiktundide sekka ei kuulunud. Pigem vastupidi. Olin sel ajal ka sageli haige ning see, kui arst järjekordse haigestumise lõppfaasis mu taas kord pikemaks ajaks kehalisest kasvatusest vabastas, oli alati rõõmus uudis.

Märkmatult jõudis aga millalgi mu ajuni teadmine, et oma tervise nimel peaks veidi aktiivsem olema. 2018. aasta kevadel mõtlesin, et prooviks õige joosta. Väga raske oli, ei pidanud kilomeetritki vastu.

Suutsin aastakümneid elada suhtumisega, et sport ja mina – need küll kokku ei käi. Iga kord, kui saabus september, põdesin korralikult mõnd parasjagu Eestis tuuritanud viirushaigust. Sama kordus aasta lõpus. Ja tavaliselt ka veebruaris-märtsis. Ja ehk millalgi veel.

Märkmatult jõudis aga millalgi mu ajuni teadmine, et oma tervise nimel peaks veidi aktiivsem olema. 2018. aasta kevadel mõtlesin, et prooviks õige joosta. Väga raske oli, ei pidanud kilomeetritki vastu.

Jonn ärgitas siiski uuesti proovima. Vähehaaval hakkas jooksuring pikenema. Pikamaajooksjat minust ei saa, aga aeg-ajalt nii umbes viis kilomeetrit joosta on mõnus. Vahel ka veidi enam.

Ühel hetkel märkasin, et ma pole igasugu tatitõbedele enam nii kerge saak kui varem. 2020. aasta kevadest saadik olen tõsises nohus olnud kahel korral. Ja mõlemal juhul oli selles süüdi koroonaviirus. Selle eest ma veel ära jooksma pole õppinud.

Ehk aitaks ka mõnda inimest, keda lisanduv kehakaal ei häiri, motiveerida füüsiliselt aktiivsem olema teadmine, et sellega väheneb oht viirushaigustesse nakatuda. Jooks pole ainus võimalus. Neid on palju: rulasõidust aastaringse supluse ja korvpallist kepikõnnini.