Inimeste hüljatud saarelt leiab nüüd uued asukad

Vahur Joa
, ajakirjanik
Copy
Kormoranide pesad Salosaarel.
Kormoranide pesad Salosaarel. Foto: Ragne Nazimov

Kui seltskond Räpinast pärit loodussõpru käis lähedal asuval Salosaarel, siis avastasid nad endalegi üllatuseks, millist elu kohalik fauna seal elas.

Salosaar on asustamata saar Lämmijärves, mis jääb Võrumaale Setomaa valla Beresje küla alale. Saarel on kunagi ka inimesed elanud, selle tõestuseks on seal säilinud ka elumajade riismed, kuid nüüd elab seal vaid kohalik fauna.

Kunagi saarel asunud maja riismed.
Kunagi saarel asunud maja riismed. Foto: Ragne Nazimov

Saar jääb Räpina sadamast umbes nelja kilomeetri kaugusele, mis ei ole mootorpaadiga läbimiseks pikk maa. Möödunud reedel otsustasid Räpina sadama kapten Kajasalu, sadamakohviku perenaine Ragne Nazimov ja sadama töömees Harri Lääne saarel käia. Kajasalu tunnistas, et ei olnud ise kunagi saarel käinud ning arvas, et meeskond võiks seal ära käia, et huvireisijatele uuel hooajal Salosaare kohta informatsiooni jagada.

Üha lähemale ja lähemale jõudes avastas trio puude otsast kormoranide pesad, mis andsid neile enam-vähem aimu, kui palju neid seal saarel elab. Nazimovi sõnul võis neid seal olla tuhandeid. Linnud on enda elupaigaks valinud ühe poole saarest, millel on väga hõre taimestik, muru ei kasva hästi ja puudest on järel vaid raagus tüükad. Küll aga on saare teine pool palju rohelisem ja puud paremas seisus. Sinna kormoranid veel jõudnud pole, aga ka teise poole vallutamine on vaid aastate küsimus.

«Meie seal viibimise hetkel oli vaid mõni üksik kormoran saare kõrval asuvate kivide peal. Seega oli suurem osa neist toidujahil ja kodust ära,» sõnas sadamakohviku perenaine. «Küll aga nägime kahte merikotkast, kes saare kohal tiirutasid. Ja ka kahte kirjurähni, kes hoolega kaski toksisid,» tõi ta välja.

Kohalike kobraste töö vili.
Kohalike kobraste töö vili. Foto: Ragne Nazimov

Saarel oli ühes ja teises kohas näha ka kopra töö vilju ja tundub, et see protsess oli veel poolik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles