Ja siis me läksime… Tegudele. Lonkisime pikas kolonnis kui hanereas ning otsisime neid, kelle kentsakas väljanägemine meie tähelepanu pälviks.
Raekoja platsi vahetus läheduses oli kõik kontrolli all. Ka Emajõe kalda kõnniteel ei trehvanud me kedagi, kellega juttu oleksime teinud. Siis aga täheldasin, kuidas meie kolonnist eraldus esimene, seejärel teinegi tondipüüdja. Nad tuiskasid pimeda pargi suunas, sest nende tähelepanu pälvis pimeduses liikuv tume kuju.
Pargis jalutaja vaatas üle õla ning andis jalgadele valu. Ühel hetkel ta isegi kiirendas, kuid kaks meie kolonni entusiasti olid temast siiski väledamad. Nad nabisid ta kinni.
Mõne hetke pärast ühinesid tondipüüdjad taas kolonniga, kellest üks võidukalt ette kandis: «Kätte sain! Tont sai helkuriga märgistatud.» Sedasi vurasime me suure kambaga mööda linna ühise eesmärgi nimel – märgistada helkuriga kõik, kes sel õudsel pimedal ajal tontidena ringi kõndisid.
See oli kümme aastat tagasi, mil Lõuna prefektuuris sai alguse helkurkõnd «Helkuriga sõbraks». Toona oli meil eesmärk ära märgistada kõik tumedad kujud, kes pimedal ajal helkurit ei kandnud. Ka linnas.
Algul läks meil päris palju tossu ainuüksi sellele, et innustada inimesi helkurkõnnil osalema. Kuid mida aeg edasi, seda rõõmsamini oldi edaspidi valmis kaasa lööma. Helkurkõnniga lõid kampa mitmesugused kogukonnad, sealhulgas noored, nii koolid kui ka abipolitseinikud ootasid helkurkõndi suure põnevusega. 2018. aastal korraldati kõnde «Helkuriga sõbraks» juba üle terve Eesti.