Kui ma ühel pimedal sügisõhtul Tartus «Suudlevate tudengite» juurde jõudsin, oli rahvast seal esialgu veel vähe. Ent tasapisi hakkas meid õhtuhämaruses juurde tilkuma: kümme, kolmkümmend, kuuskümmend inimest. Ühel hetkel oli meid juba päris hulga – üle saja. Isegi Tartu Tammeka vutitüdrukud olid platsis ning Tartu linnapea oma pikas tumedas mantlis askeldas purskkaevu juures kui suurde punti kogunenud jõugu kõige tähtsam ninamees.
Ja siis me läksime… Tegudele. Lonkisime pikas kolonnis kui hanereas ning otsisime neid, kelle kentsakas väljanägemine meie tähelepanu pälviks.
Raekoja platsi vahetus läheduses oli kõik kontrolli all. Ka Emajõe kalda kõnniteel ei trehvanud me kedagi, kellega juttu oleksime teinud. Siis aga täheldasin, kuidas meie kolonnist eraldus esimene, seejärel teinegi tondipüüdja. Nad tuiskasid pimeda pargi suunas, sest nende tähelepanu pälvis pimeduses liikuv tume kuju.
Pargis jalutaja vaatas üle õla ning andis jalgadele valu. Ühel hetkel ta isegi kiirendas, kuid kaks meie kolonni entusiasti olid temast siiski väledamad. Nad nabisid ta kinni.
Mõne hetke pärast ühinesid tondipüüdjad taas kolonniga, kellest üks võidukalt ette kandis: «Kätte sain! Tont sai helkuriga märgistatud.» Sedasi vurasime me suure kambaga mööda linna ühise eesmärgi nimel – märgistada helkuriga kõik, kes sel õudsel pimedal ajal tontidena ringi kõndisid.
See oli kümme aastat tagasi, mil Lõuna prefektuuris sai alguse helkurkõnd «Helkuriga sõbraks». Toona oli meil eesmärk ära märgistada kõik tumedad kujud, kes pimedal ajal helkurit ei kandnud. Ka linnas.
Algul läks meil päris palju tossu ainuüksi sellele, et innustada inimesi helkurkõnnil osalema. Kuid mida aeg edasi, seda rõõmsamini oldi edaspidi valmis kaasa lööma. Helkurkõnniga lõid kampa mitmesugused kogukonnad, sealhulgas noored, nii koolid kui ka abipolitseinikud ootasid helkurkõndi suure põnevusega. 2018. aastal korraldati kõnde «Helkuriga sõbraks» juba üle terve Eesti.
See oli kümme aastat tagasi, mil Lõuna prefektuuris sai alguse helkurkõnd «Helkuriga sõbraks». Toona oli meil eesmärk ära märgistada kõik tumedad kujud, kes pimedal ajal helkurit ei kandnud. Ka linnas.
Helkurkõnniga seonduvalt meenub veel üks südamlik seik, mil ma taas Tartus üht marsruuti eest vedasin. Narva maantee bussipeatuses trehvasin ninapidi kokku ühe tumeda tondiga. Ta oli pikka kasvu, tugeva kehaehitusega. Ilm oli kole. Külm. Lumest polnud märkigi. Ilmataat naksas põsesarnadest, kuis aga jaksas.
Astusin härrale lähemale ning kõnetasin teda viisakalt. Kuid pika musta mantliga kuju põrnitses vastu, uuristades mind pealaest jalatallani ega kostnud midagi.
Seejärel astus minu kõrvale pisike tüdruk, kes samuti mustade tontide jahile oli tulnud. Ta ise käis toona lasteaia vanemas rühmas. Tädruk vaatas esmalt mind, seejärel musta mantliga meest ning tõmbas siis luristades oma pika tatikollioja tagasi ninna. Tüdrukul oli külm. Kindaid tal polnud. Ta lõdises kergelt. Pisike tirts vaatas tondile silma ja kõnetas teda kui multifilmis, endal alahuul murelikult mossis: «Onu, siin on teile helkur. Ma hoolin teist.»
Kalgi näoga mees naeratas. Sõnagi lausumata sirutas ta oma parema käe ette ning väike tondipüüdja asetas ümber mantlivarruka särava joonlaudhelkuri.
See hetk oli ilus. Väga armas ja soe. Pisike tüdruk tundis tehtu üle suurt rõõmu, mis kõigile kohalolijaile väga südamesse läks.
Pärast seda heategu jätkas punt helkurkõnnil osalejaid oma teekonda. Sedasi sai taas kord üks tume tont endale kena ja särava helkuri ning tema edasine teekond oli kindlasti turvalisem.
Helkur on pisike ja toimib väga hästi. Ta on väike ning väga tõhus vahend enda nähtavaks tegemisel. Kõik, kes pimedal ajal liikluses viga ega hukka ei taha saada, teavad, et enda turvalisuse tõstmiseks on parim abivahend just helkur. Ka linnatänavatel. Helkurid on muutunud moodsaks ja stiilseks. Iga inimene leiab endale meelepärase.
Nii on tänavaile tulnud helkurvestid ja -traksid, helkuriga joped-jalanõud-kindad. Helkuriga on varustatud koguni lemmikloomi. Nõnda jääbki vaid üle hankida enesele sobivaim valgusallikas, et pimedal ajal oma liiklusturvalisust kasvatada – on ju ennetus parem kui õnnetus.
Tänavu toimub helkurkõnd Lõuna-Eestis, aga ka Pärnumaal juba kümnendat aastat. Fookuses on isiklik eeskuju. Helkurkõnnile on teretulnud nii nooremad kui vanemad – emmed ja issid, papad ja mammad. Oodatud on kõik, kes turvalist elukeskkonda südameasjaks peavad. Osalemisega saab igaüks külvata hääd isiklikku eeskuju.
Helkurkõnd on kõigest üks paljudest võimalustest, millega oma elukeskkonda veelgi turvalisemaks muuta. Põlva-, Valga- ja Võrumaal toimuv kõnd saab alguse 23. novembri õhtul kell 18 ning vältab kõigest ühe tunni jagu. Ühtlasi võib kõnnil osaleja mõne varuhelkuri taskusse poetada, et pimedas vastu jalutavad mustad tondid särama panna.
Tänavu toimub helkurkõnd Lõuna-Eestis juba kümnendat aastat. Fookuses on isiklik eeskuju. Helkurkõnnile ootame nii nooremaid kui vanemaid – emmesid ja issisid, nii papasid kui mammasid.
Ettevõtmine, mis kannab nime «Helkuriga sõbraks», on teoks saanud kodanikupäeva käigus, et pöörata tähelepanu isiklikule eeskujule, sest ei alga turvaline elukeskkond millestki muust, kui ikka esmalt meist endist. Ole eeskujuks!
Facebookis on loodud ka helkurkõnni üritus, mida Põlva, Võru ja Valga politsei Facebooki-lehel jagatud on. Nupuga «Osalen» saab oma osalemisplaanist ka märku anda ja soovi korral kommentaari või siis «arutelu» nupule klikates teistelegi teada anda, kus keegi oma grupiga liikumas on, et teisedki ühineda saaks. Ja kui kõnd tehtud, siis oleks väga tore, kui helkurkõnni ürituse alla pilte ja oma kogemusi jagate.
Kui pimedus kollitab, siis tark jalakäija ei lollita. Ole helkuriga sõber!