KIRI: Oleme tihti liiga ükskõiksed

Tiit Kuslapuu Foto: Arvo Meeks

Käisin hiljuti Valga keskraamatukogus kohtumisel parlamendiliikme Igor Taroga. Kohtumiseks ette valmistatud ruumiosa oli väike, aga seitsmele-kaheksale huvilisele piisavalt suur. Piinlik oli aga ükskõikse Valga elanikkonna pärast, keda esindas vaid grupp pensionäre.

Kohtumine ise oli huvitav. Taro tutvustas parlamendi tööd, selgitas riigikogu liikme kohustusi ja õigusi. Sain kinnitust rahva seas levinud arusaamale, et saadikud on mõneski mõttes ülimuslikud tavainimeste suhtes. Hästi tasustatud ja põhiseadusega kindlustatud töö reeglistik, olenemata riigis valitsevast majanduslikust olukorrast, on tinginud suure tungi parlamenti. Eriti inimeste seas, kes saavutanud mingi tuntuse tavaelus.

Parlamenti pürgimist võib võrrelda minu kujutluspildis sellega, mis toimub laevahuku ajal selle sisemuses, kus üle nõrgemate peade trügitakse tekile, lootuses pääseda eluga. Võrdlus on ehk kohatu, aga palju kohatut ja häbitut toimub ka Toompeale pääsemise nimel, et tagada neljaks aastaks majanduslik kindlustatus.

Põhjaliku ülevaate andis Taro nendele, kes olid huvitatud sellest, mis toimub metsanduses. Minu küsimus, miks alkoholiseaduse väljatöötanud parlament on võimaldanud vägijookidega varustatud puhveti toimimise tööruumides koos tarbimisega tööajal, jäi ammendava vastuseta. Samuti jäi selgusetuks, miks loobib riik toetusraha neilegi, kes niigi majanduslikult heal järjel.

Oleks tahtnud veel puudutada Nursipalus toimuvat ja seda, kas Vene piir ikka peab kujutama endast autoteed, kuid aeg ei võimaldanud.

Paar nädalat varem näidati samas raamatukogus dokumentaalfilmi «Trail Baltic. Väljasõit rohelisse», mis jälgib ühe naise retke mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Sellel üritusel oli osalejaid vaid viis.

Film kujundas pildi pillavast riigiaparaadist, kellel omamoodi arusaam väikese Eesti maa ja elanikkonna säilimisest. Selliste inimeste arusaam, kes pole midagi loonud, ei ole harinud maad ega majandanud ühtegi talu. Pealegi ei meelita reisirong, mis sõidab kiirusega vaid 160 kilomeetrit tunnis, läbima pikemat maad Euroopas. Lisaks tuleb arvestada, et ehitustööd lähevad iga aastaga kallimaks. See on mõttekoht.

Tänan nende kahe ürituse korraldajaid pensionäride nimel, kes polnud ükskõiksed meie riigis toimuva vastu.